..muinaslugu..

Maailm on lugusid täis. Igalühel oma - see kõige tähtsam..

Ja siis on veel lugu tõelisest armastusest, tõest ja vabadusest - the greatest story the world has ever known. Ja ma elan selles loos, olen osa sellest imest, imestan ja imetlen.

Istusin siin kodus täna ja mõtlesin, et ma igatsen vist ühte tõelist hämmastavat muinaslugu. Sellist, mis paneks mind rõõmust hõiskama või jahmatusest vaikima. sellist, mis paneks mind õhtuti magama minnes totakalt lakke vaatama ja mõtlema, kuidas see küll võimalik on. Sellist, mis oleks keset seda sama minu maailma. Nii, et ma tänava peal üksinda naeratan ja tänulikult taevasse vaatan. Muinasjuttu, mille olemasolu ma kellelegi tõestama ei peaks. Ja mille imelisuses ma ise kahtlema ei peaks. Sellist, mis paneks hetkega mind tõeliselt mõistma imesid ja õnnistust. Sellist, mida ma homseks ei unustaks.

Kas selliseid lugusid üldse olemas on? On need allymcbealilikult emotsionaalselt ebastabiilsete igavene unistus? Kas suureks saamine on kohustuslik? Olen ma kristlasena väikeste igapäeva imedega liiga ära harjunud? Ei oska enam hämmastuda? Või hämmastun ja unustan.

igal juhul täna öösel lähen ma lihtsalt magama ja lakke ma vist ei vaata, jään kohe magama.

oli täiesti tavaline päev.

Frankenstein?

Pistsin ka siia üles raamatu, mida just alles lugema hakkasin. Täiesti tore on tegelikult avastada, et kohustuslik kirjandus võib tõesti vahel osutada täiesti nauditavaks ja huvitavaks lugemisvaraks.
Nimelt hakkasin alles võtma ainet nimega mõjustamise psühholoogia. Alles esimene loeng oli seljataga ja see oli päris huvitav.
Jutuks tuli see, kuidas inimese mõtlemine-käitumine toimib. Nagu Cialdini ütleb siis klõps, vurr meetodil. Kui sattume mingisse situatsiooni siis klõps sobiv lint käivitatakse ja vurr standartne käitumismuster rullub lahti. Ehk siis sattudes erinevatesse olukordadesse, inimene fikseerib olukorra ning käivitab põhimõtteliselt automaatse käitumismustri, mis olukorraga justkui kõige paremini sobiks.
Cialdini räägib sellest, et inimene aina vähem ja väheb mõtleb ja analüüsib ise enese ümber olevat ja ka enese tegevust, otsuseid jne. mõnikord on küsimused nii keerulised, aeg nii piiratud, segajaid nii palju, emotsionaalne pinge nii suur, vaimne väsimus nii sügav - et valime lihtsalt otseteed. Ühiskond on nii komplitseeritud, et me ei suuda kõiki otsuseid läbimõeldult analüüsitult vastu võtta. ja mida aeg edasi seda vähem me seda teeme.
nii öeldi..ju siis nii on. pakuti - ju ma siis võtan. Ekspert arvas - ju tema teab paremini. ja nii on meil maaklerid, advokaadid, nõustajad, arstid. infot on nii palju, et tuleb see kuidagi ju ära jagada.
Otseteed. sest ei jaksa ise enam mõelda. nii palju on millest mõelda. palju, mida otsustada. ja pakkumisi tuleb iga päev juurde. Lihtsam on nõus olla. Võtta, mis antakse. Teha, mis öeldakse. kas varsti isegi kõige isiklikemais otsustes ma valin otsetee? Teen, mis öeldakse. Mõtlen, mis kästakse.

mulle tundub kuidagi, et nii lasemegi ühiskonnal endale pähe istuda. Sellel millegi, mille me õigupoolest ise loonud oleme. meil puudub absoluutselt igasugune arusaam sellest, mille me endi keskele loonud oleme. või õigupoolest, milles me elame. Nagu TV ei immiteeri enam ammu elu vaid meie immiteerime kõike, mida sealt näeme. Meile söödetakse iga päev nii palju ette, et üldiselt õhtul voodisse jõudes oleme me oimetud. Ja elu läheb mööda ilma arugi saamata kuidas täpselt või mis täpselt. Polnud ju aega mõelda. Kiire oli. Palju oli. Kõike oli.
Inimene tunneb end kõikvõimsana, sest palju on tehtud ja loodud ja saavutatud - aga et see loodu sellisel viisil ellu on ärganud, elab kui elu iseenesest ja tasahaaval meid endid lämmatab?
Kas Jumal tahtis sellist Frankensteini meie keskele? Kust maalt siis piir oli? Mis peaks olema teisiti? Kas üldse saaks olla midagi teisiti? Ja kas ma üldse jaksan enam sellele mõelda?
hüperreaalsus ja simulaakrum.

ma mõtlen, et palju inimesi mu südamesse ära mahub?

kui palju kohti sinna veel mahub nii, et mu aeg ja mõtted veel neid hoomata suudaks. et esimesed välja ei kukuks ja et nad kõigi teiste alla peitu ei jääks. või siis.. kui paljude inimeste armastamiseks mu südamel püsivust on? reaalset pühendumist ja inimeste elude investeerimist. sellist millel on väärtus ja tähendus..

sel viimaste kuude jooksul läbi erinevate laagrite mõned on igal juhul sinna kuidagi oma koha sisse seadnud. paar last kuidagi täiesti eriliselt. tekib mingi säärane kontakt, et head aega on kuidagi täiesti keeruline öelda. tahaks justkui veel anda ja hoolisteda ja armastada ja hoolida. tahaks justkui veel öelda, et siin maailmas on inimesi, kelle südames on nende pisikeste jaoks veel ruumi. ma küll ei tea, kas see on raha või armastuse või mingite muude tingimuste puudus miks mõned erilised lastekodu seinte vahele on sattunud aga..

teile vähemasti mu südames on veel ruumi.

inimesed.

inimesed on ühed sellised erilised asjad ma ütlen. neil on kalduvus mulle hirmsasti meeldida. igaüks oma looga, oma isikuga ja oma "veel selle millegagi"

kui ma ise enda elu vaatan siis vahel tundub see justkui selline tänav, kust inimesed läbi käivad. kõiksugu erinevad inimesed, kellel mu tänavale asja on. osad on sünnist saati seal elanud, osad ajutiselt kolinud, osadel on lihtsalt asju ajada siin minu tänavanurga peal. absoluutselt vahva on neid vaadata, nendega oma elu jagada ja teada saada, kes nad õigupoolest üldse on.

vahel on aga nii, et miskipärast arvestad, et mõni inimene jääb su tänava peale hoopis kauemaks ajaks kui ta tegelikult ise plaanib, saab või tohib. tule ja läheb, liiga kiiresti.

mõni jätab mälestused, mõni võtab hoopis osakese sinust kaasa.

kõige sellega ilma keerutamata tahan ma vist öelda, et ma vihkan kilomeetreid inimeste vahel. nii ruumi kui aja kilomeetreid. ükskõiksuse kilomeetreid ka.

hoopis lähemal tahaks olla.

maailm ja mõnda..

viimasel ajal on kuidagi rohkem jututeemaks ja mõtteaineks tulnud kõik see, mis meie ümber toimub. hakkasin eile õhtul kodus reaalselt mõtlema nende uudiste üle, mida me lehtedest loeme..
mõeldes..indias pommitamised - 60 inimelu, kesk-hiina maavärin - umbes 12 000 hukkunut. mida see number tähendab.. 12 000 elu. loodut, mõtet, potensiaali, last, ema, isa. elu. ime. birmas on erinevate andmete kohaselt surma saanud umbes 32 000 inimest. kadunuks jäänud 35 - 40 000 inimest. peavarjuta umbes miljon. see on umbes nagu kõik pärnu inimesed on kas surnud või kadunud ja kogu üle jäänud eesti rahvas on peavarjuta. need uudised leiame meie sealt kuskilt kõigi nende paris hiltonite ja baari-pulma-bussi tegelaste uudiste vahelt.
vaatasime nüüd esmaspäeval filmi vereteemant ja täna vaatasime filmi Hotel Rwanda. aafrika kodusõda, genotsiid. miljon hukkunut. ma lihtsalt ei saa aru. ei küündi mu mõistus nii kaugele. vist on olemas mingid numbrid millest edasi me reaalselt enam ei saa aru, millega tegemist on.
rääkisin oma õega täna sellest ja ta arvas, et mul on lihstalt liiga palju vaba aga. tõenäolsielt on tal õigus. sest inimesed surevad ja ma tean, et ma ei saa midagi teha. see kõik aga tekitab õõvastust. teisest küljest tänutunnet ja tahet Jumalat kiita selles eest, et meid siiani sääraselt õnnistatud on. natuke tekitab hirmu ka. nähes inimesi elamas pidevas leinas, üksinduses, surmahirmus, tragöödias, pisarais.. ja siis mõtled mis meie suurimad mured on. mul oli halb tuju üks päev ja paha und nägin ka?
ma saan aru, et neid asju ja olukordi ei saa võrrelda, tõenäoliselt ei olegi mõtet oma elu kuidagi teisiti elada, ehk pisut tänulikum olla, aga nii see jääbki.. vaatad uudiseid, mõtled - appi kui jube, ja sööd õhtust edasi.
aga mida ma teha saan? inimesed enam ei küsi kui nad leiavad, et nad on oma "sinisilmsest maailmaparandamise perioodist" üle saanud ning elavad nüüd "realistlikku ainultmulleendalekasulikku" täiskasvanu elu.
pole küsimusi, pole vastuseid.
ja sööme õhtust edasi.

naljakas..

normaalne oleks kirjutada blogi, kui sul on midagi konkreetse ja kindlat öelda. mingi teema..mingi mõte.

täna ma tunnen, et minu sees on nii palju, et ma enam ei tea, mis see on. Jumal on kasvanud minusse kuidagi nii sügavale, et ma ei oska seda enam sõnadega seletada, kirjeldada seda kus ma olen. midagi nii sügavalt isiklikku. ma vahel mõtlen, et äkki lähen elus asjadesse liiga sügavuti - elan sügavamini läbi, kogen ja kuidagi elan üle ka.. Jumal täna ütles mulle, et ei.. veel sügavam on see. Tema armastus ulatub veelgi kaugemale, Ta tahab et meie vaataksime veelgi kaugemale. tunnetaksime veelgi rohkem. teekond, mis ei lõppe kunagi. Teekond Jumalale lähemale, teekond iseenese sisse, teekond maailma tõelisse olemusse Looja pilgu läbi.

viimased paar päeva on olnud kuidagi nii erilised. mu ümber on sattunud inimesed, kellega ma igapäeva elus kuigi palju koos ei ole, aga just need paar inimest justkui puistasid mu ellu pärleid. istusime kaisaga eile kella viieni hommikul, rääkides teineteisele lugusid sellest, kuidas me Jumalat kogenud oleme. mis olukorrad, hetked, inimesed, palved jne. ja seda juttu jätkus tundideks ja tundideks. läbi selle vestluse me mõlemad justkui mõistsime, mis Jumal meie eludes õigupoolest teinud on ja kui palju me Teda tegelikult kohtame ning Tema imesid kogenud oleme. Ja see kõik kuidagi julgustab nii palju. Inimesed, kes mõistavad teineteist täiesti. inimesed, keda sisuliselt ühendab vaid usk Jumalasse.

Johannaga täna õhtul istusime õues pingil ja mõtlesime, et kui sa koged Jumalat ja elad Temaga lähedases suhtes ja mõistad seda vaimumaailma natukenegi, siis hoopis see tavaline maailm, kus me iga päev elame tundub vale ja võlts ja uskumatu, arusaamatu mulle tundub..

Pille rääkis täna loo pisikesest tüdrukust pühapäeva koolis, kes nägi maja ees meest, kes oli purjus, pikali maja ees, vist katki kukkunud ja ei tea mis veel. see väike tüdruku oli lihtsalt vaikselt kõndinud tema juurde ja öelnud: "Onu, sa vajad Jumalat.." ja see sama õhtu see mees tegi oma elus pöörde, andis oma elu Jumalale ja elab siiani elu, mis on täis Jumalat ja Tema õnnistusi..

sina, sa vajad Jumalat. Ta on nii palju reaalsem sügavam tõelisem puhtam armastavam võimsam, kui sa oled eales arvanud.

Ta on elav.

???

ma nägin täna öösel unes, et ma käisin ringi kuskil ja mul oli kilekott, kus oli richard nixoni pea sees:S
kas see on märk sellest, et ma hakkan hulluks minema?