homme on jõulud. kohe see päris vana hea kuuselõhn-jõuluvana-pere-sealiha-jõulud. viimasel ajal kõik räägivad kuidas neil sellest jõulusaginast täiesti villand on. veider on see, et mul ei ole. üldse mitte kohe. võibolla pole piisavalt palju kaubakeskustes aega veetnud lihtsalt, aga mulle jõulud meeldivad. äkki see põhjus peitub selles, et kui üksi elad siis nagu ootad seda hetke, kus o kõigil jälle üks hea põhjus kokku tulla, kõik tulevad tagasi koju, kusiganes kaugel nad ka olnud ei oleks. ja isegi kui see on kohustuslik - ongi olemine kuidagi rõõmsam.
samas jõuludel ootan ma alati midagi erilist. väikest jõuluimet. ma isegi pole veel aru saanud, mis see olla võiks. ehk sel aastal?
ma vaatan oma pere ja kodu ja mõtlen, et see on ka siiski üks suur-suur ime. ma vahel ei suuda ära hämmastuda, kuidas Jumal on mind niiviisi õnnistanud. tunnen, et mul on selline kodu, mida võib kutsuda koduks selle parimas tähenduses. eile tegin väikese vennaga piparkooke ja täna istusime emaga suures toas ja rääkisime asjadest, elust, inimestest, armastusest, Jumalast. mingi rahu on siin majas ja nendes inimestes, mida mitte kunagi varem pole olnud. Mina ju tean, et see on Jumal.
tobe on see ainult, et kuigi see on tähtis mitte võtta asju iseenesestmõistetavalt siis teisest küljest see tekitab südamesse sellise väikese hirmu. hirmu kaotada. vahel on see väike hirm päris suur ja päris valus ka. siiski Jumala sõnal seismine annab kindlust ja teadmist, et... kõik on täpselt nii kui peab. Rahu. ja mitte ainult jõulude puhul. sest Taevas ju teab.
