Täna kohtasin ma kedagi Tõelist. Kohtusin Tõelise Töötuga. Tõeline töötu Indrek*
Üleüldine majanduskriis on loomulikult teinud oma osa ning meedia vahendusel võime ikka ja jälle lugeda suurest töötuse kasvust ning meelehärmist, mida see inimestele valmistab. Aga kas töötus on siiski ennekõike just probleem? Pärast tänast näen töötust kui võimalust, kui aadet, kui identiteeti..
Tõeline töötu käis õigupoolest alles hiljuti end töötukassas arvele andmas ning asja nö avalikuks tegemas. Tema enda sõnul tunneb pärast asjaga avalikkuse ette tulemist, et palju kindlamana, õnnelikumana ja miks mitte puhtamana. Aastaid juba on ta salamisi töötu olnud, õigupoolest võib öelda, et ta pole väga tööl lasknudki end rikkuda. Küll aga peitnud seda identiteeti ja kutsumust esialgu tudengi maski taha.. Siiski näitab see, et tegemist pole juhusliku vaid haritud ning teadliku töötuga.
Küsisin temalt, et millal ta mõistis, et töötus on just tema jaoks. Indrek seletas, et see algas juba varajases lapsepõlves, mil ta mõistis et erineb teistest lastest.. Nimelt ei tahtnud Indrek mängida. Mänguasjad jätsid ta täiesti külmaks ning mängutuju ei tahtnud mitte peale tulla. Kuna aga iga lapski teab, et mäng on lapse töö, siis sisuliselt on Indrek juba väikesest saati töötu olnud ja seega ta justkui kasvas oma identiteeti aina rohkem sisse.
Täna on Indrek uhke selle kutsumuse üle ning ta on täiesti tulihingeline ning kirglik töötu. Ühiskond tema ümber seda tihti ei mõista. Näiteks isegi kui noormees töötukassasse pöördus, pakuti sealt talle raha.. milline vääriti mõistmine! "Ega ma töötuks raha pärast ei hakanud!" ütles Indrek nördinult, "kui ma raha tahaksin, siis oleksin ometi pigem tööle läinud!" Olgem ausad, abiraha vastuvõtmine tähendaks sisuliselt olla palgaline töötu.. Järjekordne kompromiss, mis viib töötuse tõelisest olemusest meid aina kaugemale. Noormees on aateline töötu, ta näeb selles oma olemust ning annet, samuti ka leevendust üha enam kasvavale töönarkomaania probleemile. Indrek on vaba!
See valdkond Eestis on küll alles lapsekingades, kuigi peab ütlema, et tundub justkui töötuse vastu huvi iseenesest on viimaste aastaga tublisti kasvanud, töötute arv kasvab ning antud eluvaldkond kogub aina enam populaarsust! Tõelisi töötuid Indrek aga palju siiski ei tea, Eestis olla neid umbkaudu alla kümne. Töötuid, kes tõesti on hoidnud end tööst puhtana ning kogu hingega töötud on, ei ole palju. Indreku sõnul on ka aga temal veel palju kasvada, järgmise sammuna on noormehel plaanis öelda ära ka haigekassast, et näidata ühiskonnale, et töötuse nimel on ta valmis andma oma elu ja tervise!
Oma alal näeb ta kindlasti tuleviku perspektiivi! Seda nii Eestis kui ka rahvusvahelisel tasandil. Nimelt keeb noormehe südames igatsus algatada rahvusvaheline töötute vahetusprogramm. Mõistagi mitte abirahade tõttu, mis ei tuleks kõne allagi, vaid just kogemuse rikastamise mõttes.. Mis tunne näiteks oleks olla töötu Dubais? Mehhikos? Norras? Maailm on võimalusi täis! Samuti ootaksime töötuid siia üle kogu maailma!
Indrek tunnistab, et on ka aegu, mil tunneb end väsinuna ning vajab puhkust. Isegi on hetki, mil ta on kaalunud võtta mõne nädala palgata töötu puhkust - ehk siis minna tööle paariks nädalaks. Mõistagi on noormehel plaan see puhkusereis ette võtta kuskil soojal maal.
Väsimus peamiselt tulenebki ühiskonna survest ning kaasmaalaste halvakspanust ja isegi haletsusest. Ajalehed ning Internet kubisevad tööpakkumistest ja mitmed töötu sõbradki ikka ja jälle pakuvad talle uusi töökohti. Indrek on jäänud enesele aga kindlaks, öeldes oma kindla "ei!" Töötus ei ole tema jaoks ajutine paratamatus vaid elu, valik, võimalus ning noormees sooviks, et antud huvigrupile avaldataks selles osas pisut enam toetust, mitte ei püütaks vaid rahade ja pidevate tööpakkumistega teda nö oma poolele tagasi tõmmata.
Maailm võiks olla teadlikum sellest, milline on töötu elu, millised on tema väärtused ja milles peitud antud ala võlud, siis võiksid ja juba noored varakult ära tunda selle kutsumuse endas! Indrek leiab, et võiks koolis näiteks läbi viia lisaks töövarjupäevadele ka töötuvarjupäevi. Nimelt saaks õpilane magada kuskil kella kaheni ja veeta ka kogu ülejäänud päev töötuga, näha tema elu ja kogeda töötu elu kogemusi!
Mida siis töötu teeb, te küsite? Töötu identiteeti ei kujundagi nii väga see mida ta teeb, vaid see, mida ta EI tee.. Töötu EI tööta. Eestlanegi on harjunud oma kultuurilist identiteeti hindama läbi vastandumise. Eestlane teab täpselt, kes ta EI ole, nimelt EI ole ta venelane. Eestlane EI ole ka sakslane. Kes eestlane siis on.. see pilt juba on ähmasem, milline see iseolemine siis on. No peaasi, et ise! Kes see töötu siis on? See kes EI tööta.
Indreku lugu pani mind mõtlema, kuidas ühiskond meid suunab vaid ühes suunas, püüdes meid muuta konformseks massiks. Õnneks on olemas Indreku taolisi inimesi, kes on valmis tulema kapist välja ja ütlema välja neid asju, mis paljudel meist on südames. Indrek on töötu ja uhke selle üle!
Paljud meist on mustalt tööl, aga kes meist julgevad olla puhtalt töötud?
---------------------
*nimi muudetud ( - toim.)
