Sõnad on ühed vahvad asjad, nendega saab päris palju peale hakata.
noh, isegi alguses oli ju sõna.
Aga sellega seonduvalt pean ma ütlema- olen väsinud sõnadest, tahtmisest, rahuolematusest, analüüsist, mõtetest ja tundeväljendustest. ma ise olen esimene, kellele meeldib asju läbi arutada, analüüsida mõelda ja muidu leelotada. viimasel ajal tunnen ainult, kuidas see mind natuke hulluks ajab.
meie kõik oma elude ja muredega, arutame, mida igatseme, kes tahaksime olla, mida tahaksime muuta - ja siis läheme koju ja jätkame, kust pooleli jäime.
Ühiskond - igavene analüüs ja kriitika sellest, mille enese keskele loonud oleme. Süsteemi hammasrataste vahel olemine, feminiinne massimeedia, tehnoloogia võidukäik ja meie enda passiivsus selle kõige keskel. Inimesed on isegi oma igapäeva elus muutunud nii passiivseteks, et midagi ära teha tundub pea võimatu. aga me ikka räägime sellest.
Räägime, et lapsed aafrikas nälgivad, "Näe, mul on pildid ka. Jube armas, eks."
Räägime, et televisioon võtab üle meie elu, immiteerime seda ja elame pigem kellegi teise elu, väljamõeldud. Kole paha lugu küll. Samas unustame teineteisega rääkida, sest läpakas on lahti.
Räägime, et kunagi tahaks "midagi suurt ära teha" ei jaksa aga väljamõelda, mis see miski oleks.
Räägime sellest, milline inimene olema peaks, kuidas kristlasena peaksime olema. Istume nagu täissöönud elukad, kes teavad kõiki neid "õigeid vastuseid" aga udu sees eksinuile teed ei seleta. ei pane tähelegi neid. ei tunnegi selliseid.
teeme parem veel ühe koosoleku, et üksteist veel ülesehitada.
võitlused? tühjagi me nii väga võitleme, kui siis iseenda tarbijaliku mõtlemisega Jumalast.
kui kõik saab räägitud, siis ma küsin ainult, et okei.. aga mida me siis nüüd teeme? täna, homme?
kuhu poole ma jooksen? aega on vähe!
mis on mu esimene samm, mille saan teha kohe? mis on inimese vastus ühiskonda ülevõtvale koletuslikule frankensteinile? kus ja kes on see inimene, kes mind täna vajab? mis on minu potentsiaal ja kas suudan jõuda selle täiuseni? Mida ma nüüd siis tegema peaksin?
Nüüd tahan teha ja mitte enam vaid et olla hea ja õige, vaid sest et enam ei jaksa. igav on.
miskipärast aga kirjutan blogisse kõik need sõnad ära, kisun teki üle pea ja mõtlen, et rohkem ei jaksa.
Kas inimkonna ja minu passiivsus ja jõuetus on pimeduse, igavuse, laiskuse, juhtide puudumise, feminiinse ühiskonna või une mati süü?
