inimilu kui loodud kunstiteos.

„Inimesed on ilusad ja head! “ - nii väljendab tuntud Eesti ansambel oma sõnumit läbi oma muusikalise loomingu. Milles aga seisneb ilu ja headus, millised on siis need parameetrid, millele üks inimene vastab selleks, et olla ilus ja hea? Või on see juba osa inimese olemusest kui sellisest, loomupärasest inimlikkusest.

Hegeli esteetika definitsiooni kohaselt saab esteetika haarata vaid inimtegevust ja inimese poolt loodud ilu, samas aga vaadates tänapäeva maailma on just inimilu see, mis juhib masse. Kogu meediapilt ja suur osa sotsiaalsetest probleemidest, mõjudest ja suhetest baseeruvad ilusa ja inetu vastandusele. Kas mina olen piisavalt ilus? Aina enam on inimese välimine ilu modifitseeritav – mood, jumestus, aksessuaarid, võltspäevitus, iluoperatsioonid, vahetatavad juuksevärvid, silmavärvid jne jne. Kuni selleni välja, et valitakse, millised omadusi oma tulevasele lapsele tahetakse. Loomulik ilu jääb selle kõige varju ja aina enam on inimilu mõiste seotud sellega, milleks või milliseks end tehakse. Ehk siis aina enam läheb ka inimilu küsimus ehk ka sellesama definitsiooni kohaselt esteetika valdkonda. Inimene püüab endast luua midagi teist, et olla atraktiivne. Kuivõrd seda aga kunstiks nimetada saab on juba iseküsimus. Inimene modifitseerib oma välimust, et olla ilus, ta armastab ilu, sest see on see, mida ta leiab endas puudu olevat ja mille poole püüab läbi väliste muutuste jõuda. Nagu ka Platoni Pidusöögis tuuakse välja, et armastamine on millegi puuduoleva igatsemine. (Teosed I : Pidusöök Platon 2004 Ilmamaa M. Lepajõe, S.-E. Soosaar, J. Unt) Nii ka inimesed armastavad ilu, mida nad arvavad, et neil puudu on ja taotlevad seda läbi pealispindsete muutuste ja vahendite.

Sarnaselt on öelnud USA 20 saj alguse muusikakriitik Henry Theophilus Finck, et mood on „inetuse ümmardaja“ ning väitis selle olevat vahendi, mille abil inetu enamus püüab sundida ilusat vähemust oma võlusid varjama. (A.Marwick „Ilu läbi aegade“ 2008 E.Aareleid, Kunst) Ja selle kohaselt inimene lisaks puuduoleva igatsusele ka kannab endas kadedust ning soovib ümbritsevale väiksemat esteetilist väärtust.

Välist ilu tihti vastandakse ka kõlbeliste väärtustega, seda nii tänapäeval igapäeva elus, näietks kasvõi see, kuidas intellektuaalselt alahinnatakse välimuselt peensusteni viimistletud ja moega kaasaskäivaid naisi, kui ka läbi aegade pidades ilu pigem lihalikuks ja himu tekitavaks omastades sellele üsna negatiivse hinnangu. A. Marwick ka kirjutab oma raamatus, kuidas kõige enam valetatakse just välimuse osas. Samuti seda, kuidas tegelikult tihti inimesed, kes ei pea end väga ilusaks, püüavad seda tühimikku justkui kompsenseerida, tuues välja, et neil on hoopis omadusi nagu intelligentsus või sarm või kaastundlikkus vms. Seega tegelikult olen ma ilus. Ja tegelikult soovivad kõik inimesed seda, et neid peetaks füüsiliselt ilusaks ja muudetakse kõlblad omadused füüsiliseks iluks. (A.Marwick „Ilu läbi aegade“ 2008 E.Aareleid, Kunst) Nii taandatakse üks teisele, et kujuteldavat puudujääki edutult kompenseerida. Või hoopis ehk nõnda nagu Platon „Phaidroses“ kirjeldab, kuidas armunute puhul arutu kirg on juhitud ilunaudingu poole ja on nüristanud nende otsustusvõime ning teineteisest kiideldakse igal võimalikult viisil omamata õigupoolest mingitki tõepretensiooni, vaid olles lihtsalt lummatud ilust või tahtes omastada oma armastatule mingeid teatud omadusi ja esteetilist väärtust. (Teosed I : Phaidros Platon 2004 Ilmamaa M. Lepajõe, S.-E. Soosaar, J. Unt) Väline ilu justkui oleks seoses ebakõlbelisusega.

Tundub justkui ilu taotluste tõttu muudetakse end millekski teiseks ning käitutakse tahtmatult hoopis vastupidiselt ja peidetakse oma loomupärast olemust. Kas on siis kunstiteos see, milliseks inimene end ise muutnud on, millisena end näidata püüab, kasutades selleks erinevaid vahendeid ja lähtudes oma arusaamadest esteetilistest väärtustes, lugupeetavast ja heast või on kunstiteos hoopis inimese loomupärane olemus, mida inimene läbi kõige selle hoopis tahtmatult peita püüab?

Mõnikord petlik välimus on õigustatud, kui arutluse all on ellujäämise küsimus või kui ei ole tegelikku pettust, vaid ainult teadvustatud immiteerimine. Siiski, mis puudutab aga inimese ilu, Kant on tugevalt vastu petlikule välimusele. Täpsemalt öeldes, tema konseptsioon sõltuvast ilust – see, mis sisaldab seda, et võetakse asja eesmärk esteetilisse arvestusse – põhineb tõepärase välimuse ideel, mis nõuab, et kui asi on ilus oma olemuses, siis see peab end esitlema puhtalt sellisena nagu see asi on, ilma moonutusteta, vääriti esituseta, varjatuseta või oma karakteri maskeerimiseta. (Kant on beautifying the human body Robert Wicks British Journal of Aesthetics, Vol. 39, No. 2, April 1999) Kant leiab, et inimene oma puhtas olemises on ilus, loodud maskeeringud ja moonutused on vaid viisid, kuidas peidetakse asja või sellel konkreetselt juhul inimese loomupärast olemust, loomupärast puhast välimust, mida ei ole veel petlikuks muudetud vaid omab esteetilist väärtust just selliste omadustega, mis sellel on.

Platoni ideedemaailma kohaselt peegeldab kõik siin maises maailma, midagi, mis on juba varem olemas olnud ideena ning seda ideedemaailmas. Ning inimesed kogu elu meenutavad ehk siis õpivad uuesti tundma ideedemaailmas nähtut, kus nende hinged surematutena olnud on. See idee mingis aspektis meenutab mulle ka mõtet loomisest. Kristlikust vaatepunktist on inimene loodud siia maailma kellegi Looja poolt, ainujumala poolt. Samuti räägib Piibel, et inimene on loodud Jumala näo järgi. Ehk siis inimene ise, olles kehana kaduv, peegeldab kedagi teist, midagi igavest. Kristlik arusaam küll ei näe inimest kui „ebatäiuslikku koopiat“ vaid pigem kui kaunist loodut, poega või tütart. Kui inimene aga on loodud Looja poolt, kas ta oma olemuselt ei ole siis mitte kunst? Heidegger oma raamatus „Kunstiteose algupära“ kirjutab, et „ Kunstnik on teose algupära. Üht ei ole ilma teiseta. Sellegipärast ei kanna kumbki neist kahest teist üksi“. (Kunstiteose algupära M.Heidegger 2002 Ü. Matjus Ilmamaa) Ehk siis olekski ekslik arvata, et inimene, kes oma olemuses ilmselgelt kannab teatavaid ilu parameetreid ja selle omadusi, on üksi iseendas. Kui ilu oleks omastatav vaid kunstile, siis Looja olemasolu maailmas annaks esteetilise põhjenduse ka looduse ja inimilu küsimustele.

Seega esteetika valdkonnast ei saa välja jätta inimest. Kui Platon juba jumalategi esteetilise olemuse üle julges arutleda (Erose näitel „Pidusöögis“), siis ei saa ka meie jätta esteetilisi arutelusid vaid inimese loomingu tasandile vaid saame sirutada kaugemale, miks mitte igavese poole? Ja looming, kunst sellisena nagu maailm seda mõistab on õigupoolest loodu looming. Osa loodu loomusest on ju luua, kui näha loodut kui Looja peegeldust. Sellest siis ka kunstist leitav teatud esteetiline teine, millele tihti nime ei osata anda. Äratuntav peegeldus Loojast, ideaalist.

Äkki eeldades kellegi Looja olemasolu, saab teatava vastuse ka küsimus ilu universaalsusest. Kas ilu saab olla universaalne? Kui tuua aluseks, et iga inimene on Looja poolt loodud, iga inimene on ideaali ja igavese peegeldus, iga inimene on mingi aspekt, mingi fragment, teatav peegeldus ideaalsest ilust. Siis saab öelda, et universaalne ilu on olemas, see on midagi teist, midagi ideaalset, mille peegeldusi vaid näeme siin maailmas. Kuid sellest hoolimata on raske välja tuua konkreetseid parameetreid, sest ilu ideaal on inimestes nö laiali. Seetõttu ka ei saa inimesed mõista ilu üheselt, nagu I.Kant kirjutab „Otsustusvõime kriitkas“ ilu paradoksaalsusest: ehkki ilu puhul ei saa nõuda ilu üheseltmõistetavust, me tihti arvame, et ilu on üheseltmõistetav ka teistele. (Critique of Judgment I. Kant 1911 James Creed Meredith) Seega ei saa me öelda välja konkreetseid ilu parameetreid ja eeldada, et iga ilus inimene neile vastama peaks ning nendega nõus peaks olema. Sellist üheselt mõistetavust ei saa me nõuda, kuna ükski inimene kui Looja kunstiteos ei saa kanda endas täit ilu ideaali vaid osa selle peegeldusest.

Ehk inimene soovib end väliselt muuta, et vastata mingitele esteetilistele standartitele, mis ta enese jaoks on välja mõelnud või isegi muudab madalaks enese kõlbelise väärtused selleks, et võita esteetilisi, ehk teeb ta seda kõike sest ta ei usu end kunstiteos olevat, kuna loomupärane ilu on jäänud nii varjatuks. Ei näe enam ümbritsevates inimestes seda Looja peegeldust. Ehk on vähe neid, kes seda igavest peegeldavad ja end materiaalse ilutaotluse taha ei peida. Võibolla on Looja loodud inimene kui kunstiteos, ehk on selles just ülim esteetiline väärtus ja inimese loodu vaid killuke selle peegeldusest