ma mõtlen, et palju inimesi mu südamesse ära mahub?

kui palju kohti sinna veel mahub nii, et mu aeg ja mõtted veel neid hoomata suudaks. et esimesed välja ei kukuks ja et nad kõigi teiste alla peitu ei jääks. või siis.. kui paljude inimeste armastamiseks mu südamel püsivust on? reaalset pühendumist ja inimeste elude investeerimist. sellist millel on väärtus ja tähendus..

sel viimaste kuude jooksul läbi erinevate laagrite mõned on igal juhul sinna kuidagi oma koha sisse seadnud. paar last kuidagi täiesti eriliselt. tekib mingi säärane kontakt, et head aega on kuidagi täiesti keeruline öelda. tahaks justkui veel anda ja hoolisteda ja armastada ja hoolida. tahaks justkui veel öelda, et siin maailmas on inimesi, kelle südames on nende pisikeste jaoks veel ruumi. ma küll ei tea, kas see on raha või armastuse või mingite muude tingimuste puudus miks mõned erilised lastekodu seinte vahele on sattunud aga..

teile vähemasti mu südames on veel ruumi.

inimesed.

inimesed on ühed sellised erilised asjad ma ütlen. neil on kalduvus mulle hirmsasti meeldida. igaüks oma looga, oma isikuga ja oma "veel selle millegagi"

kui ma ise enda elu vaatan siis vahel tundub see justkui selline tänav, kust inimesed läbi käivad. kõiksugu erinevad inimesed, kellel mu tänavale asja on. osad on sünnist saati seal elanud, osad ajutiselt kolinud, osadel on lihtsalt asju ajada siin minu tänavanurga peal. absoluutselt vahva on neid vaadata, nendega oma elu jagada ja teada saada, kes nad õigupoolest üldse on.

vahel on aga nii, et miskipärast arvestad, et mõni inimene jääb su tänava peale hoopis kauemaks ajaks kui ta tegelikult ise plaanib, saab või tohib. tule ja läheb, liiga kiiresti.

mõni jätab mälestused, mõni võtab hoopis osakese sinust kaasa.

kõige sellega ilma keerutamata tahan ma vist öelda, et ma vihkan kilomeetreid inimeste vahel. nii ruumi kui aja kilomeetreid. ükskõiksuse kilomeetreid ka.

hoopis lähemal tahaks olla.