et mis me siis peale hakkame?

Sõnad on ühed vahvad asjad, nendega saab päris palju peale hakata.

noh, isegi alguses oli ju sõna.

Aga sellega seonduvalt pean ma ütlema- olen väsinud sõnadest, tahtmisest, rahuolematusest, analüüsist, mõtetest ja tundeväljendustest. ma ise olen esimene, kellele meeldib asju läbi arutada, analüüsida mõelda ja muidu leelotada. viimasel ajal tunnen ainult, kuidas see mind natuke hulluks ajab.

meie kõik oma elude ja muredega, arutame, mida igatseme, kes tahaksime olla, mida tahaksime muuta - ja siis läheme koju ja jätkame, kust pooleli jäime.

Ühiskond - igavene analüüs ja kriitika sellest, mille enese keskele loonud oleme. Süsteemi hammasrataste vahel olemine, feminiinne massimeedia, tehnoloogia võidukäik ja meie enda passiivsus selle kõige keskel. Inimesed on isegi oma igapäeva elus muutunud nii passiivseteks, et midagi ära teha tundub pea võimatu. aga me ikka räägime sellest.

Räägime, et lapsed aafrikas nälgivad, "Näe, mul on pildid ka. Jube armas, eks."

Räägime, et televisioon võtab üle meie elu, immiteerime seda ja elame pigem kellegi teise elu, väljamõeldud. Kole paha lugu küll. Samas unustame teineteisega rääkida, sest läpakas on lahti.

Räägime, et kunagi tahaks "midagi suurt ära teha" ei jaksa aga väljamõelda, mis see miski oleks.

Räägime sellest, milline inimene olema peaks, kuidas kristlasena peaksime olema. Istume nagu täissöönud elukad, kes teavad kõiki neid "õigeid vastuseid" aga udu sees eksinuile teed ei seleta. ei pane tähelegi neid. ei tunnegi selliseid.

teeme parem veel ühe koosoleku, et üksteist veel ülesehitada.

võitlused? tühjagi me nii väga võitleme, kui siis iseenda tarbijaliku mõtlemisega Jumalast.

kui kõik saab räägitud, siis ma küsin ainult, et okei.. aga mida me siis nüüd teeme? täna, homme?

kuhu poole ma jooksen? aega on vähe!

mis on mu esimene samm, mille saan teha kohe? mis on inimese vastus ühiskonda ülevõtvale koletuslikule frankensteinile? kus ja kes on see inimene, kes mind täna vajab? mis on minu potentsiaal ja kas suudan jõuda selle täiuseni? Mida ma nüüd siis tegema peaksin?

Nüüd tahan teha ja mitte enam vaid et olla hea ja õige, vaid sest et enam ei jaksa. igav on.

miskipärast aga kirjutan blogisse kõik need sõnad ära, kisun teki üle pea ja mõtlen, et rohkem ei jaksa.

Kas inimkonna ja minu passiivsus ja jõuetus on pimeduse, igavuse, laiskuse, juhtide puudumise, feminiinse ühiskonna või une mati süü?

..muinaslugu..

Maailm on lugusid täis. Igalühel oma - see kõige tähtsam..

Ja siis on veel lugu tõelisest armastusest, tõest ja vabadusest - the greatest story the world has ever known. Ja ma elan selles loos, olen osa sellest imest, imestan ja imetlen.

Istusin siin kodus täna ja mõtlesin, et ma igatsen vist ühte tõelist hämmastavat muinaslugu. Sellist, mis paneks mind rõõmust hõiskama või jahmatusest vaikima. sellist, mis paneks mind õhtuti magama minnes totakalt lakke vaatama ja mõtlema, kuidas see küll võimalik on. Sellist, mis oleks keset seda sama minu maailma. Nii, et ma tänava peal üksinda naeratan ja tänulikult taevasse vaatan. Muinasjuttu, mille olemasolu ma kellelegi tõestama ei peaks. Ja mille imelisuses ma ise kahtlema ei peaks. Sellist, mis paneks hetkega mind tõeliselt mõistma imesid ja õnnistust. Sellist, mida ma homseks ei unustaks.

Kas selliseid lugusid üldse olemas on? On need allymcbealilikult emotsionaalselt ebastabiilsete igavene unistus? Kas suureks saamine on kohustuslik? Olen ma kristlasena väikeste igapäeva imedega liiga ära harjunud? Ei oska enam hämmastuda? Või hämmastun ja unustan.

igal juhul täna öösel lähen ma lihtsalt magama ja lakke ma vist ei vaata, jään kohe magama.

oli täiesti tavaline päev.

Frankenstein?

Pistsin ka siia üles raamatu, mida just alles lugema hakkasin. Täiesti tore on tegelikult avastada, et kohustuslik kirjandus võib tõesti vahel osutada täiesti nauditavaks ja huvitavaks lugemisvaraks.
Nimelt hakkasin alles võtma ainet nimega mõjustamise psühholoogia. Alles esimene loeng oli seljataga ja see oli päris huvitav.
Jutuks tuli see, kuidas inimese mõtlemine-käitumine toimib. Nagu Cialdini ütleb siis klõps, vurr meetodil. Kui sattume mingisse situatsiooni siis klõps sobiv lint käivitatakse ja vurr standartne käitumismuster rullub lahti. Ehk siis sattudes erinevatesse olukordadesse, inimene fikseerib olukorra ning käivitab põhimõtteliselt automaatse käitumismustri, mis olukorraga justkui kõige paremini sobiks.
Cialdini räägib sellest, et inimene aina vähem ja väheb mõtleb ja analüüsib ise enese ümber olevat ja ka enese tegevust, otsuseid jne. mõnikord on küsimused nii keerulised, aeg nii piiratud, segajaid nii palju, emotsionaalne pinge nii suur, vaimne väsimus nii sügav - et valime lihtsalt otseteed. Ühiskond on nii komplitseeritud, et me ei suuda kõiki otsuseid läbimõeldult analüüsitult vastu võtta. ja mida aeg edasi seda vähem me seda teeme.
nii öeldi..ju siis nii on. pakuti - ju ma siis võtan. Ekspert arvas - ju tema teab paremini. ja nii on meil maaklerid, advokaadid, nõustajad, arstid. infot on nii palju, et tuleb see kuidagi ju ära jagada.
Otseteed. sest ei jaksa ise enam mõelda. nii palju on millest mõelda. palju, mida otsustada. ja pakkumisi tuleb iga päev juurde. Lihtsam on nõus olla. Võtta, mis antakse. Teha, mis öeldakse. kas varsti isegi kõige isiklikemais otsustes ma valin otsetee? Teen, mis öeldakse. Mõtlen, mis kästakse.

mulle tundub kuidagi, et nii lasemegi ühiskonnal endale pähe istuda. Sellel millegi, mille me õigupoolest ise loonud oleme. meil puudub absoluutselt igasugune arusaam sellest, mille me endi keskele loonud oleme. või õigupoolest, milles me elame. Nagu TV ei immiteeri enam ammu elu vaid meie immiteerime kõike, mida sealt näeme. Meile söödetakse iga päev nii palju ette, et üldiselt õhtul voodisse jõudes oleme me oimetud. Ja elu läheb mööda ilma arugi saamata kuidas täpselt või mis täpselt. Polnud ju aega mõelda. Kiire oli. Palju oli. Kõike oli.
Inimene tunneb end kõikvõimsana, sest palju on tehtud ja loodud ja saavutatud - aga et see loodu sellisel viisil ellu on ärganud, elab kui elu iseenesest ja tasahaaval meid endid lämmatab?
Kas Jumal tahtis sellist Frankensteini meie keskele? Kust maalt siis piir oli? Mis peaks olema teisiti? Kas üldse saaks olla midagi teisiti? Ja kas ma üldse jaksan enam sellele mõelda?
hüperreaalsus ja simulaakrum.

ma mõtlen, et palju inimesi mu südamesse ära mahub?

kui palju kohti sinna veel mahub nii, et mu aeg ja mõtted veel neid hoomata suudaks. et esimesed välja ei kukuks ja et nad kõigi teiste alla peitu ei jääks. või siis.. kui paljude inimeste armastamiseks mu südamel püsivust on? reaalset pühendumist ja inimeste elude investeerimist. sellist millel on väärtus ja tähendus..

sel viimaste kuude jooksul läbi erinevate laagrite mõned on igal juhul sinna kuidagi oma koha sisse seadnud. paar last kuidagi täiesti eriliselt. tekib mingi säärane kontakt, et head aega on kuidagi täiesti keeruline öelda. tahaks justkui veel anda ja hoolisteda ja armastada ja hoolida. tahaks justkui veel öelda, et siin maailmas on inimesi, kelle südames on nende pisikeste jaoks veel ruumi. ma küll ei tea, kas see on raha või armastuse või mingite muude tingimuste puudus miks mõned erilised lastekodu seinte vahele on sattunud aga..

teile vähemasti mu südames on veel ruumi.

inimesed.

inimesed on ühed sellised erilised asjad ma ütlen. neil on kalduvus mulle hirmsasti meeldida. igaüks oma looga, oma isikuga ja oma "veel selle millegagi"

kui ma ise enda elu vaatan siis vahel tundub see justkui selline tänav, kust inimesed läbi käivad. kõiksugu erinevad inimesed, kellel mu tänavale asja on. osad on sünnist saati seal elanud, osad ajutiselt kolinud, osadel on lihtsalt asju ajada siin minu tänavanurga peal. absoluutselt vahva on neid vaadata, nendega oma elu jagada ja teada saada, kes nad õigupoolest üldse on.

vahel on aga nii, et miskipärast arvestad, et mõni inimene jääb su tänava peale hoopis kauemaks ajaks kui ta tegelikult ise plaanib, saab või tohib. tule ja läheb, liiga kiiresti.

mõni jätab mälestused, mõni võtab hoopis osakese sinust kaasa.

kõige sellega ilma keerutamata tahan ma vist öelda, et ma vihkan kilomeetreid inimeste vahel. nii ruumi kui aja kilomeetreid. ükskõiksuse kilomeetreid ka.

hoopis lähemal tahaks olla.

maailm ja mõnda..

viimasel ajal on kuidagi rohkem jututeemaks ja mõtteaineks tulnud kõik see, mis meie ümber toimub. hakkasin eile õhtul kodus reaalselt mõtlema nende uudiste üle, mida me lehtedest loeme..
mõeldes..indias pommitamised - 60 inimelu, kesk-hiina maavärin - umbes 12 000 hukkunut. mida see number tähendab.. 12 000 elu. loodut, mõtet, potensiaali, last, ema, isa. elu. ime. birmas on erinevate andmete kohaselt surma saanud umbes 32 000 inimest. kadunuks jäänud 35 - 40 000 inimest. peavarjuta umbes miljon. see on umbes nagu kõik pärnu inimesed on kas surnud või kadunud ja kogu üle jäänud eesti rahvas on peavarjuta. need uudised leiame meie sealt kuskilt kõigi nende paris hiltonite ja baari-pulma-bussi tegelaste uudiste vahelt.
vaatasime nüüd esmaspäeval filmi vereteemant ja täna vaatasime filmi Hotel Rwanda. aafrika kodusõda, genotsiid. miljon hukkunut. ma lihtsalt ei saa aru. ei küündi mu mõistus nii kaugele. vist on olemas mingid numbrid millest edasi me reaalselt enam ei saa aru, millega tegemist on.
rääkisin oma õega täna sellest ja ta arvas, et mul on lihstalt liiga palju vaba aga. tõenäolsielt on tal õigus. sest inimesed surevad ja ma tean, et ma ei saa midagi teha. see kõik aga tekitab õõvastust. teisest küljest tänutunnet ja tahet Jumalat kiita selles eest, et meid siiani sääraselt õnnistatud on. natuke tekitab hirmu ka. nähes inimesi elamas pidevas leinas, üksinduses, surmahirmus, tragöödias, pisarais.. ja siis mõtled mis meie suurimad mured on. mul oli halb tuju üks päev ja paha und nägin ka?
ma saan aru, et neid asju ja olukordi ei saa võrrelda, tõenäoliselt ei olegi mõtet oma elu kuidagi teisiti elada, ehk pisut tänulikum olla, aga nii see jääbki.. vaatad uudiseid, mõtled - appi kui jube, ja sööd õhtust edasi.
aga mida ma teha saan? inimesed enam ei küsi kui nad leiavad, et nad on oma "sinisilmsest maailmaparandamise perioodist" üle saanud ning elavad nüüd "realistlikku ainultmulleendalekasulikku" täiskasvanu elu.
pole küsimusi, pole vastuseid.
ja sööme õhtust edasi.

naljakas..

normaalne oleks kirjutada blogi, kui sul on midagi konkreetse ja kindlat öelda. mingi teema..mingi mõte.

täna ma tunnen, et minu sees on nii palju, et ma enam ei tea, mis see on. Jumal on kasvanud minusse kuidagi nii sügavale, et ma ei oska seda enam sõnadega seletada, kirjeldada seda kus ma olen. midagi nii sügavalt isiklikku. ma vahel mõtlen, et äkki lähen elus asjadesse liiga sügavuti - elan sügavamini läbi, kogen ja kuidagi elan üle ka.. Jumal täna ütles mulle, et ei.. veel sügavam on see. Tema armastus ulatub veelgi kaugemale, Ta tahab et meie vaataksime veelgi kaugemale. tunnetaksime veelgi rohkem. teekond, mis ei lõppe kunagi. Teekond Jumalale lähemale, teekond iseenese sisse, teekond maailma tõelisse olemusse Looja pilgu läbi.

viimased paar päeva on olnud kuidagi nii erilised. mu ümber on sattunud inimesed, kellega ma igapäeva elus kuigi palju koos ei ole, aga just need paar inimest justkui puistasid mu ellu pärleid. istusime kaisaga eile kella viieni hommikul, rääkides teineteisele lugusid sellest, kuidas me Jumalat kogenud oleme. mis olukorrad, hetked, inimesed, palved jne. ja seda juttu jätkus tundideks ja tundideks. läbi selle vestluse me mõlemad justkui mõistsime, mis Jumal meie eludes õigupoolest teinud on ja kui palju me Teda tegelikult kohtame ning Tema imesid kogenud oleme. Ja see kõik kuidagi julgustab nii palju. Inimesed, kes mõistavad teineteist täiesti. inimesed, keda sisuliselt ühendab vaid usk Jumalasse.

Johannaga täna õhtul istusime õues pingil ja mõtlesime, et kui sa koged Jumalat ja elad Temaga lähedases suhtes ja mõistad seda vaimumaailma natukenegi, siis hoopis see tavaline maailm, kus me iga päev elame tundub vale ja võlts ja uskumatu, arusaamatu mulle tundub..

Pille rääkis täna loo pisikesest tüdrukust pühapäeva koolis, kes nägi maja ees meest, kes oli purjus, pikali maja ees, vist katki kukkunud ja ei tea mis veel. see väike tüdruku oli lihtsalt vaikselt kõndinud tema juurde ja öelnud: "Onu, sa vajad Jumalat.." ja see sama õhtu see mees tegi oma elus pöörde, andis oma elu Jumalale ja elab siiani elu, mis on täis Jumalat ja Tema õnnistusi..

sina, sa vajad Jumalat. Ta on nii palju reaalsem sügavam tõelisem puhtam armastavam võimsam, kui sa oled eales arvanud.

Ta on elav.

???

ma nägin täna öösel unes, et ma käisin ringi kuskil ja mul oli kilekott, kus oli richard nixoni pea sees:S
kas see on märk sellest, et ma hakkan hulluks minema?

kevad.

kui kevad on, siis kõik muu peab ka hästi olema..või kukub välja nii.

õhtul võid mõelda kõiksugu probleeme ja hirme ja muresid välja, end kasvõi magama nutta, aga sel hetkel kui oled õues, jalutad, jooksed kuskil klooga rannas mööda kive:) päike paistab väljas on soe, siis mõtlen et.. nii ongi hea ja muu polegi tähtis. veider kui palju me ilmast mõjutatud oleme. aga ehk on see Jumala viis meid hetkeks justkui üles tõsta, mingit uut kergust tuua.

ehk ei olegi ilmast rääkimine maailma kõige pealiskaudsem jututeema.

ja võibolla on maailm lihtsam kui me arvame.

vahest ei peagi tõestama, püüdma, üritama.

mõnikord võib lihtsalt olla?

ma ei taha kunagi vaadata nii kaugele, et ma enam ümbritsevaid inimesi ei näe

ma ei taha kunagi vaadata nii sügavale, et ma pinnal hulpijaid ei näe

ma ei taha kunagi olla nii enesekindel, et ma ei teagi, kes ma tegelikult kõik olla võiksin

ma ei taha kunagi olla nii sihikindel, et ma enam ei pea oluliseks seda, kus ma olen

ma ei taha kunagi nii kõrgele jõuda, et ma teistele ülalt alla hakkaksin vaatama

ma ei taha kunagi olla nii hea kuulaja, et ma ütlemata jätan

ma ei taha kunagi olla nii õnnelik, et ma põlgan hüljatuid

ma ei taha kunagi joosta nii kaugele, et ma ei tea enam, kus mu kodu on

ma ei taha kunagi armastada nii palju, et.. ei. see pole tõsi.

ma ei oska kunagi nii palju armastada, kui Tema seda teeb.

jälle hea.

miski rõõm on minus tagasi ma tunnen. võibolla on asi kevades. aga siiski. täna oli jälle üks ütlemata hea päev. eks üldiselt need head päevad koosnevad lihtsalt kõige toredamatest inimestest. enne kirjutamist pean ka ütlema, et kell on umbes 2 ja ma olen 4h maganud eelmine öö ja palju kohvi joonud. ehk siis järgnevad eest ma 100% vastutust ei võta:)

päeval olin türil noortejuhtide konverentsil Samm edasi. väga lahe üritus. ja väga lõbus ka:) tore näha üle Eesti inimesi, kellel südames midagi muuta, midagi anda, ennast pühendada. tahaks veel et sellistes kohtades võiks veel rohkem inimesi erinevatest kogudustest esindatud olla, et tõesti teineteiselt õppida ning aidata. aga täna oli ka hea. Jumal räägib ja on kohal ning täiesti absoluutselt tuntavalt. see rõõm, rahu ja vabadus mida enda ellu paluma olen hakanud, tasahilju tõepoolest hiilib ligi. Ja ma olen Jumala võimsust ja suurust hakanud hoopis teisiti tajuma. inimestel on üldse aukartust vaja meeldetuletada. mulle vahel tundub, et kipume tihti natuke liiga ninatargad olema oma elude suhtes ning jätame Tema tööle liiga vähe ruumi. ehk inimesele ei ole nii omane kellegi suhtes aukartust tunda, alistuda. Kristliku eluga harjunud olles on tihti rohkem selline buddy-jesusi värk. mis on väga õige -Jeesus on meie kõige lähim sõber. Aga samuti on Ta kõige algus ja ots. A j O. Ta on kõik. Seesama Iisraeli Jumal. VT lugemine aitab mul vahel seda pilti Jumalast tasakaalu saada selles suhtes. Ta on hea, ja kõikvõimas, jõuline, suur...ja rohkem veel.

Õhtu sai veedetud Kristjani sünnipäeva pidades, mis oli ka nii armas. ma vaatan lihtsalt neid inimesi ja mõtlen, et ma päriselt armastan neid. sest neid ei ole üldse raske armastada. ja see sõprade seltsis veedetud aeg kuidagi mõjub nii värskendavalt ja hästi. kahju et igapäeva elu kuidagi nii mööda läheb, et väga tihti ei satugi paljudega kokku. aga nad kõik jäävad. mitte vaid need keda täna nägin vaid mitmed veel. ka need, kes kaugemal. ma isegi ei tea palju mina jään, aga nemad jäävad. hästi sügavale ja hästi südamesse.

tali tuli.

täna oli absoluutselt täiesti eriline päev. ma olen kohe nii õnnelik. ja teised on ka! veider, et mingi valge ollus võib tuju kohe absoluutselt täiesti heaks muuta. ja ma tean, et on märtsi lõpp ja mul on täiesti ükskõik! lumi on lahe! just tulin väljast, enne tuppa tulemist kontrollisin, et ega keegi ei vaata.ja siis potsatasin trepikoja kõrvale lumehange pikali..jeee.. sel aastal esimest korda. olin natuke totakas seal, aga üksinda naermine tundub üks rõõmus tegevus.
sõbranna rääkis kuidas ta hommikul tööle oli läinud 20 minuti asemel 2 tundi (auto lahti kaevamine ja muud rõõmud), aga ta oli nii elevil ja õnnelik selle juures!
ootasin bussi ja väikesed poisid tegid lumesõda, üks seisis põlvini hanges ja maitses kinda küljest lund.. inimesed vaatasid, muigasid vaikselt.
trollis ka inimesed olid kuidagi sõbralikumad kui keegi jälle peatuses läbi hange kuidagi trollini püüdis jõuda, siis ennast puhtaks raputas ja rahulolevalt ringi vaatas, ehhh kohale jõudsin:)

trollis istub poiss, digikaga püüab mööduvatest lumistest parkidest pilti teha. nojah.. kauaks neid talverõõme ikka on, tuleb jäädvustada.
sõbranna rääkis elavalt, kuidas toompeal kõndis mingi šikk mees, tundus päris tähtis teine. elegantsed riided, portfell käes.ja laseb mõnuga mäest alla liugu, ise vaikselt naerdes endamisi. inimestel on hea olla.


...
vahepeal jäi kirjutamine pooleli, sest lauri teatas, et lähme kelgutama:D ma arvasin et teeb nalja, et kell mingi 11 läbi ja nii.. aga noh. mõeldud tehtud:D äkki oli auto maja ees ja minek. ammu pole nii lõbus olnud. mina, liisu, matteus, lauri ja imre. kõik kohustuslikud pepukad, kelgud kiled kaasas, vanakooli suured käpikud ja muu vajalik:D ikka oma paar tundi möllasime lauluväljaku mäe peal. kell on pool kaks läbi praegu. kõik võimalikke kujundeid sai kelkudel moodustatud, sest inimesi oli kõvasti rohkem kui kelke:D (vaid üks arvestatav salvokas) ja toimis:D homme peab vist uuesti minema:D

ühesõnaga. just seda valgust ongi sellele pimedas elavale eestlasele vaja. viska sahmakas lund maha ja kõigil on lihtsalt hea.

austus - ma teenin su ära.

noortegrupp lõppes just ja mõtlen, et hea ja väsinud on olla. selline tunne on nagu oleks kõik, mis sees on püüdnud ära rääkida. anda edasi kõik, mis pähe tuleb enda sees paludes ja lootes, et teragi sellest jõuaks õigesse kohta. jah, see ongi see seeme, mida külvata tuleb. huvitav on see, et sa teed mingit asja edasi ja edasi ja kui ühel hetkel näed kasvõi seda ühte ahhaa hetke..siis it´s all worth while. rääkisime täna austusest, ligimese, vanemate, Jumala vastu.

käisin vahepeal poes ja siis poe valvur käis juba mitu korda kella näitas ja ütlemas: bõstra-bõstra, djevutshka. kuigi 10 min oli veel 22 st puudu. üks õnnetu mees püüdis veel poodi siseneda, aga selle eest sai ta ühe suure sõimu osaliseks. vaidlesid ja vaidlesid, ja minust jäidki sinna vaidlema. et mis see kell täpselt on ja kas onu jõuaks veel leiba osta või mitte. huvitav on vaadata, kuidas inimesed otsivad seda mingit kohta, kus näidata, et mina tean paremini. mul on võim ja ma ütlen kuidas vähemalt siin majas asjad käivad. asi pole ju kellaaegades ega leiva ostmises. asi on näitamises, et ma olen keegi ja otsustan midagi. eks igaüks tee seda vist omal moel. ehk isegi see, kui me kristlastena püüame õpitut, kogetut mingil määral edasi anda, on osaliselt see, et saame targutada, teha näo, et me teame, õpetada, juhtida. saada ka heakskiidu osaliselt.

täna mõtlesin selle peale ka just, et kuidas kõik püüavad midagi ära teenida. heakskiitu, auutust pälvida, ükskõik sis mil viisil. kristlasenagi peab ettevaatlik olema, et me ikka Jumalat teeniks, mitte teiste kristlaste heakskiitu ja poolehoidu ei püüaks vaid saavutada.

mõnikord tulen koju ja tunnen, et olen väsinud enese tõestamisest, püüdmaks olla miski-keski hea ja õige. eks Jumalaga käimine olegi üks pidev püüdlus ja otsimine. vahel tahaks ainult kuskil kohal ka olla. teades, et jah. nüüd ongi kõik hästi.

neid hetki on ka. need on need hetked, kui pikutad päikeselaigus ja mõtled, et ehh...Jumal oleme täna lihtsalt kahekesi.

õnnelik ja päris rõõmus:)

Ma olen õnnelik, kui ma vaatan inimesi enda ümber. Kui ma vaatan inimesi, kes otsivad.

Ma olen õnnelik kui tunnen, et lähen Jumalale lähemale.

Ma olen õnnelik, sest mul veel on, mida anda.

Ma olen õnnelik, sest Jumalal on mulle veel anda.

Ma olen õnnelik, sest mul on kellega jagada.

Ma olen õnnelik, sest mul on kõige hämmastavamad õed ja vennad.

Ma olen õnnelik, sest mul on kellelt õppida.

Ma olen õnnelik, sest tean, et on palju veel ees.

Ma olen õnnelik, sest inimene on võimeline muutuma.

Ma olen õnnelik, sest armastan.

Ma olen õnnelik selle kõige lihtsuses.

Ma olen õnnelik, sest selle kõige keskel on rahu.

Ma olen õnnelik, sest inimene on lõputu sügavusega. ma võin minna ja teda tundma õppida.

Ma olen õnnelik, et on veel lapsi, kes lihtsas usalduses sirutavad käed välja.

Ma olen õnnelik, sest minus on veel uudishimu.

Ma olen õnnelik, sest ma ei ole üksi.

Ma olen õnnelik, sest õnnelik polegi üldse keeruline olla.