virvendus.

Milleks Jumal mind kutsunud on?

Jälle veendusin, et mõned hetked võivad olla täiesti absoluutselt erilised. Sellised, mida on ainult üks.

Miks ma vaimustun nendest hetkedest, inimestest, ideedest ja eesmärkidest tihti nii sügavalt, et tahaks end just sellele asjale täiesti ära anda, inimestele pühenduda, võtta nad südamesse, aga seda nii palju ja tihti ja erinevates raamides, et tunned, et lihtsalt ei mahu rohkem. ei jätku sind rohkem. Iga kord kui keegi või miski südant puudutab või tunned sügavat vaimustust millesti, siis tahaks end sellele ära anda. Olla selles ja ei kuskil mujal. millalgi tuleb aga valikuid teha. milliseid. ei tea. Või oleks kõikjal? Prooviks olla pooleks. või kolmeks või neljaks?

Kas ma olengi ainult selline pealselt lehviv tuuleke või suudan juurduda? olen kõikjal ja mitte kusagil.
Kas vireledes mõjutan üldse kellegi elu või olen vaid hetke virvendus, mis hetkes aitab luua kontakti? Aitan anda hetke. Seda erilist. Kuid vaid hetke?

Nõnda seinast seina, ülevalt alla tunnetades ja elades on nii palju absoluutselt ülevoolavaid rõõme ja nii palju väga rõhutuid hetki, nii palju täidetust ja nii palju tühjust. Palju kõike. Väsitav. Aga elu kõigis selle värvides. Hämmastavalt kaunis.

Situatsioonid, inimesed ja paigad, mis on hingematvad, ebamaised. Aga kas on antud need hetked õnnistuseks mulle või teistele? Kas kastan või olen kastetud? Õnnista ja sind õnnistatakse.. Ehk kasvatab Jumal meid siis koos. Ja on vaja mulle neid palju ja erinevaid, et saaks just õige doos ja proportsioon mõjudest ja mälestustest, mis inimesed mulle annavad. Et saada kokku mina. Et kasvada oma eesmärgi sisse. Et kasvada tõeliseks minaks.

Huvitav aeg.

hetkel on hea. hetkel enesel ja mul ka.

/eh. te vist ei pidanudki sellest kõigest palju aru saama. see oli lihtsalt üks üleväsinud inimese segane väike virvendus/

.

On hetki, mis ei räägi minutitest,

mis ajast midagi ei tea.

On hetki, mis ei mahu minevikku,

mis jäävad alatiseks heaks.

.

el libro de la vida.

leidsin sellise väikese mõttelennu, mis kunagi 4 aastat tagasi Uruguais kuskile kirja sai pandud. tagantjärgi omi mõtteid lugeda on vahel päris huvitav.

--

Iseendast vàljas, ei àrritunud ega vihane vaid lihtsalt vàljas. Vòòrandunud vist hetkeks. Oma elu vaatan kòrvalt, yks lugu, mis rààgib minust. Alati olen niivòrd selle loo sees, et ei motlegi, kuidas see algas ja millest kòigest see rààkinud on. Nyyd vaatan kòrvalt. Ei usukski, et selle loo peategelane olen olnud, ikka olen keskendunud stseenidele, vòibolla vahel tervetele peatykkidele, kuid kunagi ei arvesta ma, et tegemist on terve muinasjutuga. Elas kord, oli kord..Algused on ikka alati siirad, puhtad ja kogenematud. Ilusatena jààvad màlestustesse. Avastatud yht ning seejàrel teist. See on kui puhtale lumele jàlgi teha ja, tahad vòi mitte, tagasi vaadates ei ole see kunagi sama puutumatu kui varem. Juba kogetud ja proovitud. Meenutused vàikestest avastustest ja ròòmudest aga jààvad. Sellest vast rààgibki esimene peatykk.

Tundma òppimine aga jàtkub. Seekord aga teeme targa nào nagu teaksime midagi elu vapustavatest imedest. Ysna kangekaelselt tahame aru saada, kuigi kòik veel siiski vòòras on ja kui mòistame, et meie teadmised ega fantaasia selleni ei kyyndi, siis jàtame lihtsalt selle maailma oma kujutlusvòime raamidesse, mis kyll selle pisut deformeerunuks jàtab, aga nii on lihtsam. Oleme ju siiski alles alguses, on alles teine peatykk.

Mingil hetkel oleme juba vàhehaaval nòus enda ehitatud raame pisut liigutama, mòni on isegi piisavalt julge, et need pàris àra lòhkuda, et aduda kòike seda, mis meie raamidest vàljapoole jààb vòi hoopis teiste poolt kindlaks mààratud reegleid uurida. Sealtmaalt alates hakkame vast tunduvalt pysivamaid alused rajama, selliseid millel juba julgemalt seista tihkame, sealjuures teesklemata. Oleme vast tòsisemad ka ja kolmas peatykk vist ongi aeg, mil unustame, et tegu vaid yhe imelise muinaslooga on. Asi, mida aga mòistame on, et oleme peategelased. Need vahvad vàiksed asjad, mida kunagi avastatud sai, ei oma enam tàhtsust. Meie ise oleme vaid olulised, tàis soove ja nòudmisi. Tàis ootusi iseendalt ja maailmalt. Arvame, et teame, tahame ja nòuame. Tegutseme kuni unistamisegi unustame, sest tegutsemine muutub automaatseks, kontrollimatuks. Mòttetuks, vahel isei teadmatult enesthàvitavaks.

Yhel hetkel aga leiame end pòlvili Jumala ees. Vòibolla siis julgeme isegi tunnistada, et kuigi lugu meist rààgib, ei ole meie seda kirjutanud. Veel vàhem on meil aimu, kui palju vòi vàhe peatykke sellel lool on. Teame vaid, et Jumal kirjutab muinasjutte, millel on ilusad lòpud, kord koos Temaga..

ma olen veel siin.

Ma olen üks halb blogikirjutaja.

Nii harva ikka satun seda tegema ja ausõna Camus Võõrast ma tegelikult 2 kuud päris ei lugenud:D
Aga tahtsin lihtsalt vahepeal öelda, et ma ei ole veel mõtlemist ära lõpetanud. Üks ikka veel tiirutab ja teinekord teisegagi käsikäes. Mõnikord on liiga palju ka, siis ma tavaliselt puhkan.

Aga teate inimesed - hea on olla. Miski rõõm on igas päevas ja isegi üksi koju tulles polegi justkui halb. Ega hirmus. Ega üksi. Hoopis kerge on ja ma ei teagi miks ja ei teagi kauaks.
Ikka on nii, et kui on hetk, kus tundub, et kuidagi päris põlvili pori sees oled, siis taipad midagi ja sirutad selle väsinud käsi ülespoole - otsima enamat.
Meenub, et Jumala käes on lootus ja rahu ja usk ja armastus ja mina ka.
Nii on hea.

et mis me siis peale hakkame?

Sõnad on ühed vahvad asjad, nendega saab päris palju peale hakata.

noh, isegi alguses oli ju sõna.

Aga sellega seonduvalt pean ma ütlema- olen väsinud sõnadest, tahtmisest, rahuolematusest, analüüsist, mõtetest ja tundeväljendustest. ma ise olen esimene, kellele meeldib asju läbi arutada, analüüsida mõelda ja muidu leelotada. viimasel ajal tunnen ainult, kuidas see mind natuke hulluks ajab.

meie kõik oma elude ja muredega, arutame, mida igatseme, kes tahaksime olla, mida tahaksime muuta - ja siis läheme koju ja jätkame, kust pooleli jäime.

Ühiskond - igavene analüüs ja kriitika sellest, mille enese keskele loonud oleme. Süsteemi hammasrataste vahel olemine, feminiinne massimeedia, tehnoloogia võidukäik ja meie enda passiivsus selle kõige keskel. Inimesed on isegi oma igapäeva elus muutunud nii passiivseteks, et midagi ära teha tundub pea võimatu. aga me ikka räägime sellest.

Räägime, et lapsed aafrikas nälgivad, "Näe, mul on pildid ka. Jube armas, eks."

Räägime, et televisioon võtab üle meie elu, immiteerime seda ja elame pigem kellegi teise elu, väljamõeldud. Kole paha lugu küll. Samas unustame teineteisega rääkida, sest läpakas on lahti.

Räägime, et kunagi tahaks "midagi suurt ära teha" ei jaksa aga väljamõelda, mis see miski oleks.

Räägime sellest, milline inimene olema peaks, kuidas kristlasena peaksime olema. Istume nagu täissöönud elukad, kes teavad kõiki neid "õigeid vastuseid" aga udu sees eksinuile teed ei seleta. ei pane tähelegi neid. ei tunnegi selliseid.

teeme parem veel ühe koosoleku, et üksteist veel ülesehitada.

võitlused? tühjagi me nii väga võitleme, kui siis iseenda tarbijaliku mõtlemisega Jumalast.

kui kõik saab räägitud, siis ma küsin ainult, et okei.. aga mida me siis nüüd teeme? täna, homme?

kuhu poole ma jooksen? aega on vähe!

mis on mu esimene samm, mille saan teha kohe? mis on inimese vastus ühiskonda ülevõtvale koletuslikule frankensteinile? kus ja kes on see inimene, kes mind täna vajab? mis on minu potentsiaal ja kas suudan jõuda selle täiuseni? Mida ma nüüd siis tegema peaksin?

Nüüd tahan teha ja mitte enam vaid et olla hea ja õige, vaid sest et enam ei jaksa. igav on.

miskipärast aga kirjutan blogisse kõik need sõnad ära, kisun teki üle pea ja mõtlen, et rohkem ei jaksa.

Kas inimkonna ja minu passiivsus ja jõuetus on pimeduse, igavuse, laiskuse, juhtide puudumise, feminiinse ühiskonna või une mati süü?

..muinaslugu..

Maailm on lugusid täis. Igalühel oma - see kõige tähtsam..

Ja siis on veel lugu tõelisest armastusest, tõest ja vabadusest - the greatest story the world has ever known. Ja ma elan selles loos, olen osa sellest imest, imestan ja imetlen.

Istusin siin kodus täna ja mõtlesin, et ma igatsen vist ühte tõelist hämmastavat muinaslugu. Sellist, mis paneks mind rõõmust hõiskama või jahmatusest vaikima. sellist, mis paneks mind õhtuti magama minnes totakalt lakke vaatama ja mõtlema, kuidas see küll võimalik on. Sellist, mis oleks keset seda sama minu maailma. Nii, et ma tänava peal üksinda naeratan ja tänulikult taevasse vaatan. Muinasjuttu, mille olemasolu ma kellelegi tõestama ei peaks. Ja mille imelisuses ma ise kahtlema ei peaks. Sellist, mis paneks hetkega mind tõeliselt mõistma imesid ja õnnistust. Sellist, mida ma homseks ei unustaks.

Kas selliseid lugusid üldse olemas on? On need allymcbealilikult emotsionaalselt ebastabiilsete igavene unistus? Kas suureks saamine on kohustuslik? Olen ma kristlasena väikeste igapäeva imedega liiga ära harjunud? Ei oska enam hämmastuda? Või hämmastun ja unustan.

igal juhul täna öösel lähen ma lihtsalt magama ja lakke ma vist ei vaata, jään kohe magama.

oli täiesti tavaline päev.

Frankenstein?

Pistsin ka siia üles raamatu, mida just alles lugema hakkasin. Täiesti tore on tegelikult avastada, et kohustuslik kirjandus võib tõesti vahel osutada täiesti nauditavaks ja huvitavaks lugemisvaraks.
Nimelt hakkasin alles võtma ainet nimega mõjustamise psühholoogia. Alles esimene loeng oli seljataga ja see oli päris huvitav.
Jutuks tuli see, kuidas inimese mõtlemine-käitumine toimib. Nagu Cialdini ütleb siis klõps, vurr meetodil. Kui sattume mingisse situatsiooni siis klõps sobiv lint käivitatakse ja vurr standartne käitumismuster rullub lahti. Ehk siis sattudes erinevatesse olukordadesse, inimene fikseerib olukorra ning käivitab põhimõtteliselt automaatse käitumismustri, mis olukorraga justkui kõige paremini sobiks.
Cialdini räägib sellest, et inimene aina vähem ja väheb mõtleb ja analüüsib ise enese ümber olevat ja ka enese tegevust, otsuseid jne. mõnikord on küsimused nii keerulised, aeg nii piiratud, segajaid nii palju, emotsionaalne pinge nii suur, vaimne väsimus nii sügav - et valime lihtsalt otseteed. Ühiskond on nii komplitseeritud, et me ei suuda kõiki otsuseid läbimõeldult analüüsitult vastu võtta. ja mida aeg edasi seda vähem me seda teeme.
nii öeldi..ju siis nii on. pakuti - ju ma siis võtan. Ekspert arvas - ju tema teab paremini. ja nii on meil maaklerid, advokaadid, nõustajad, arstid. infot on nii palju, et tuleb see kuidagi ju ära jagada.
Otseteed. sest ei jaksa ise enam mõelda. nii palju on millest mõelda. palju, mida otsustada. ja pakkumisi tuleb iga päev juurde. Lihtsam on nõus olla. Võtta, mis antakse. Teha, mis öeldakse. kas varsti isegi kõige isiklikemais otsustes ma valin otsetee? Teen, mis öeldakse. Mõtlen, mis kästakse.

mulle tundub kuidagi, et nii lasemegi ühiskonnal endale pähe istuda. Sellel millegi, mille me õigupoolest ise loonud oleme. meil puudub absoluutselt igasugune arusaam sellest, mille me endi keskele loonud oleme. või õigupoolest, milles me elame. Nagu TV ei immiteeri enam ammu elu vaid meie immiteerime kõike, mida sealt näeme. Meile söödetakse iga päev nii palju ette, et üldiselt õhtul voodisse jõudes oleme me oimetud. Ja elu läheb mööda ilma arugi saamata kuidas täpselt või mis täpselt. Polnud ju aega mõelda. Kiire oli. Palju oli. Kõike oli.
Inimene tunneb end kõikvõimsana, sest palju on tehtud ja loodud ja saavutatud - aga et see loodu sellisel viisil ellu on ärganud, elab kui elu iseenesest ja tasahaaval meid endid lämmatab?
Kas Jumal tahtis sellist Frankensteini meie keskele? Kust maalt siis piir oli? Mis peaks olema teisiti? Kas üldse saaks olla midagi teisiti? Ja kas ma üldse jaksan enam sellele mõelda?
hüperreaalsus ja simulaakrum.