naljakas..

normaalne oleks kirjutada blogi, kui sul on midagi konkreetse ja kindlat öelda. mingi teema..mingi mõte.

täna ma tunnen, et minu sees on nii palju, et ma enam ei tea, mis see on. Jumal on kasvanud minusse kuidagi nii sügavale, et ma ei oska seda enam sõnadega seletada, kirjeldada seda kus ma olen. midagi nii sügavalt isiklikku. ma vahel mõtlen, et äkki lähen elus asjadesse liiga sügavuti - elan sügavamini läbi, kogen ja kuidagi elan üle ka.. Jumal täna ütles mulle, et ei.. veel sügavam on see. Tema armastus ulatub veelgi kaugemale, Ta tahab et meie vaataksime veelgi kaugemale. tunnetaksime veelgi rohkem. teekond, mis ei lõppe kunagi. Teekond Jumalale lähemale, teekond iseenese sisse, teekond maailma tõelisse olemusse Looja pilgu läbi.

viimased paar päeva on olnud kuidagi nii erilised. mu ümber on sattunud inimesed, kellega ma igapäeva elus kuigi palju koos ei ole, aga just need paar inimest justkui puistasid mu ellu pärleid. istusime kaisaga eile kella viieni hommikul, rääkides teineteisele lugusid sellest, kuidas me Jumalat kogenud oleme. mis olukorrad, hetked, inimesed, palved jne. ja seda juttu jätkus tundideks ja tundideks. läbi selle vestluse me mõlemad justkui mõistsime, mis Jumal meie eludes õigupoolest teinud on ja kui palju me Teda tegelikult kohtame ning Tema imesid kogenud oleme. Ja see kõik kuidagi julgustab nii palju. Inimesed, kes mõistavad teineteist täiesti. inimesed, keda sisuliselt ühendab vaid usk Jumalasse.

Johannaga täna õhtul istusime õues pingil ja mõtlesime, et kui sa koged Jumalat ja elad Temaga lähedases suhtes ja mõistad seda vaimumaailma natukenegi, siis hoopis see tavaline maailm, kus me iga päev elame tundub vale ja võlts ja uskumatu, arusaamatu mulle tundub..

Pille rääkis täna loo pisikesest tüdrukust pühapäeva koolis, kes nägi maja ees meest, kes oli purjus, pikali maja ees, vist katki kukkunud ja ei tea mis veel. see väike tüdruku oli lihtsalt vaikselt kõndinud tema juurde ja öelnud: "Onu, sa vajad Jumalat.." ja see sama õhtu see mees tegi oma elus pöörde, andis oma elu Jumalale ja elab siiani elu, mis on täis Jumalat ja Tema õnnistusi..

sina, sa vajad Jumalat. Ta on nii palju reaalsem sügavam tõelisem puhtam armastavam võimsam, kui sa oled eales arvanud.

Ta on elav.

???

ma nägin täna öösel unes, et ma käisin ringi kuskil ja mul oli kilekott, kus oli richard nixoni pea sees:S
kas see on märk sellest, et ma hakkan hulluks minema?

kevad.

kui kevad on, siis kõik muu peab ka hästi olema..või kukub välja nii.

õhtul võid mõelda kõiksugu probleeme ja hirme ja muresid välja, end kasvõi magama nutta, aga sel hetkel kui oled õues, jalutad, jooksed kuskil klooga rannas mööda kive:) päike paistab väljas on soe, siis mõtlen et.. nii ongi hea ja muu polegi tähtis. veider kui palju me ilmast mõjutatud oleme. aga ehk on see Jumala viis meid hetkeks justkui üles tõsta, mingit uut kergust tuua.

ehk ei olegi ilmast rääkimine maailma kõige pealiskaudsem jututeema.

ja võibolla on maailm lihtsam kui me arvame.

vahest ei peagi tõestama, püüdma, üritama.

mõnikord võib lihtsalt olla?

ma ei taha kunagi vaadata nii kaugele, et ma enam ümbritsevaid inimesi ei näe

ma ei taha kunagi vaadata nii sügavale, et ma pinnal hulpijaid ei näe

ma ei taha kunagi olla nii enesekindel, et ma ei teagi, kes ma tegelikult kõik olla võiksin

ma ei taha kunagi olla nii sihikindel, et ma enam ei pea oluliseks seda, kus ma olen

ma ei taha kunagi nii kõrgele jõuda, et ma teistele ülalt alla hakkaksin vaatama

ma ei taha kunagi olla nii hea kuulaja, et ma ütlemata jätan

ma ei taha kunagi olla nii õnnelik, et ma põlgan hüljatuid

ma ei taha kunagi joosta nii kaugele, et ma ei tea enam, kus mu kodu on

ma ei taha kunagi armastada nii palju, et.. ei. see pole tõsi.

ma ei oska kunagi nii palju armastada, kui Tema seda teeb.

jälle hea.

miski rõõm on minus tagasi ma tunnen. võibolla on asi kevades. aga siiski. täna oli jälle üks ütlemata hea päev. eks üldiselt need head päevad koosnevad lihtsalt kõige toredamatest inimestest. enne kirjutamist pean ka ütlema, et kell on umbes 2 ja ma olen 4h maganud eelmine öö ja palju kohvi joonud. ehk siis järgnevad eest ma 100% vastutust ei võta:)

päeval olin türil noortejuhtide konverentsil Samm edasi. väga lahe üritus. ja väga lõbus ka:) tore näha üle Eesti inimesi, kellel südames midagi muuta, midagi anda, ennast pühendada. tahaks veel et sellistes kohtades võiks veel rohkem inimesi erinevatest kogudustest esindatud olla, et tõesti teineteiselt õppida ning aidata. aga täna oli ka hea. Jumal räägib ja on kohal ning täiesti absoluutselt tuntavalt. see rõõm, rahu ja vabadus mida enda ellu paluma olen hakanud, tasahilju tõepoolest hiilib ligi. Ja ma olen Jumala võimsust ja suurust hakanud hoopis teisiti tajuma. inimestel on üldse aukartust vaja meeldetuletada. mulle vahel tundub, et kipume tihti natuke liiga ninatargad olema oma elude suhtes ning jätame Tema tööle liiga vähe ruumi. ehk inimesele ei ole nii omane kellegi suhtes aukartust tunda, alistuda. Kristliku eluga harjunud olles on tihti rohkem selline buddy-jesusi värk. mis on väga õige -Jeesus on meie kõige lähim sõber. Aga samuti on Ta kõige algus ja ots. A j O. Ta on kõik. Seesama Iisraeli Jumal. VT lugemine aitab mul vahel seda pilti Jumalast tasakaalu saada selles suhtes. Ta on hea, ja kõikvõimas, jõuline, suur...ja rohkem veel.

Õhtu sai veedetud Kristjani sünnipäeva pidades, mis oli ka nii armas. ma vaatan lihtsalt neid inimesi ja mõtlen, et ma päriselt armastan neid. sest neid ei ole üldse raske armastada. ja see sõprade seltsis veedetud aeg kuidagi mõjub nii värskendavalt ja hästi. kahju et igapäeva elu kuidagi nii mööda läheb, et väga tihti ei satugi paljudega kokku. aga nad kõik jäävad. mitte vaid need keda täna nägin vaid mitmed veel. ka need, kes kaugemal. ma isegi ei tea palju mina jään, aga nemad jäävad. hästi sügavale ja hästi südamesse.

tali tuli.

täna oli absoluutselt täiesti eriline päev. ma olen kohe nii õnnelik. ja teised on ka! veider, et mingi valge ollus võib tuju kohe absoluutselt täiesti heaks muuta. ja ma tean, et on märtsi lõpp ja mul on täiesti ükskõik! lumi on lahe! just tulin väljast, enne tuppa tulemist kontrollisin, et ega keegi ei vaata.ja siis potsatasin trepikoja kõrvale lumehange pikali..jeee.. sel aastal esimest korda. olin natuke totakas seal, aga üksinda naermine tundub üks rõõmus tegevus.
sõbranna rääkis kuidas ta hommikul tööle oli läinud 20 minuti asemel 2 tundi (auto lahti kaevamine ja muud rõõmud), aga ta oli nii elevil ja õnnelik selle juures!
ootasin bussi ja väikesed poisid tegid lumesõda, üks seisis põlvini hanges ja maitses kinda küljest lund.. inimesed vaatasid, muigasid vaikselt.
trollis ka inimesed olid kuidagi sõbralikumad kui keegi jälle peatuses läbi hange kuidagi trollini püüdis jõuda, siis ennast puhtaks raputas ja rahulolevalt ringi vaatas, ehhh kohale jõudsin:)

trollis istub poiss, digikaga püüab mööduvatest lumistest parkidest pilti teha. nojah.. kauaks neid talverõõme ikka on, tuleb jäädvustada.
sõbranna rääkis elavalt, kuidas toompeal kõndis mingi šikk mees, tundus päris tähtis teine. elegantsed riided, portfell käes.ja laseb mõnuga mäest alla liugu, ise vaikselt naerdes endamisi. inimestel on hea olla.


...
vahepeal jäi kirjutamine pooleli, sest lauri teatas, et lähme kelgutama:D ma arvasin et teeb nalja, et kell mingi 11 läbi ja nii.. aga noh. mõeldud tehtud:D äkki oli auto maja ees ja minek. ammu pole nii lõbus olnud. mina, liisu, matteus, lauri ja imre. kõik kohustuslikud pepukad, kelgud kiled kaasas, vanakooli suured käpikud ja muu vajalik:D ikka oma paar tundi möllasime lauluväljaku mäe peal. kell on pool kaks läbi praegu. kõik võimalikke kujundeid sai kelkudel moodustatud, sest inimesi oli kõvasti rohkem kui kelke:D (vaid üks arvestatav salvokas) ja toimis:D homme peab vist uuesti minema:D

ühesõnaga. just seda valgust ongi sellele pimedas elavale eestlasele vaja. viska sahmakas lund maha ja kõigil on lihtsalt hea.

austus - ma teenin su ära.

noortegrupp lõppes just ja mõtlen, et hea ja väsinud on olla. selline tunne on nagu oleks kõik, mis sees on püüdnud ära rääkida. anda edasi kõik, mis pähe tuleb enda sees paludes ja lootes, et teragi sellest jõuaks õigesse kohta. jah, see ongi see seeme, mida külvata tuleb. huvitav on see, et sa teed mingit asja edasi ja edasi ja kui ühel hetkel näed kasvõi seda ühte ahhaa hetke..siis it´s all worth while. rääkisime täna austusest, ligimese, vanemate, Jumala vastu.

käisin vahepeal poes ja siis poe valvur käis juba mitu korda kella näitas ja ütlemas: bõstra-bõstra, djevutshka. kuigi 10 min oli veel 22 st puudu. üks õnnetu mees püüdis veel poodi siseneda, aga selle eest sai ta ühe suure sõimu osaliseks. vaidlesid ja vaidlesid, ja minust jäidki sinna vaidlema. et mis see kell täpselt on ja kas onu jõuaks veel leiba osta või mitte. huvitav on vaadata, kuidas inimesed otsivad seda mingit kohta, kus näidata, et mina tean paremini. mul on võim ja ma ütlen kuidas vähemalt siin majas asjad käivad. asi pole ju kellaaegades ega leiva ostmises. asi on näitamises, et ma olen keegi ja otsustan midagi. eks igaüks tee seda vist omal moel. ehk isegi see, kui me kristlastena püüame õpitut, kogetut mingil määral edasi anda, on osaliselt see, et saame targutada, teha näo, et me teame, õpetada, juhtida. saada ka heakskiidu osaliselt.

täna mõtlesin selle peale ka just, et kuidas kõik püüavad midagi ära teenida. heakskiitu, auutust pälvida, ükskõik sis mil viisil. kristlasenagi peab ettevaatlik olema, et me ikka Jumalat teeniks, mitte teiste kristlaste heakskiitu ja poolehoidu ei püüaks vaid saavutada.

mõnikord tulen koju ja tunnen, et olen väsinud enese tõestamisest, püüdmaks olla miski-keski hea ja õige. eks Jumalaga käimine olegi üks pidev püüdlus ja otsimine. vahel tahaks ainult kuskil kohal ka olla. teades, et jah. nüüd ongi kõik hästi.

neid hetki on ka. need on need hetked, kui pikutad päikeselaigus ja mõtled, et ehh...Jumal oleme täna lihtsalt kahekesi.