Milleks Jumal mind kutsunud on?
Jälle veendusin, et mõned hetked võivad olla täiesti absoluutselt erilised. Sellised, mida on ainult üks.
Miks ma vaimustun nendest hetkedest, inimestest, ideedest ja eesmärkidest tihti nii sügavalt, et tahaks end just sellele asjale täiesti ära anda, inimestele pühenduda, võtta nad südamesse, aga seda nii palju ja tihti ja erinevates raamides, et tunned, et lihtsalt ei mahu rohkem. ei jätku sind rohkem. Iga kord kui keegi või miski südant puudutab või tunned sügavat vaimustust millesti, siis tahaks end sellele ära anda. Olla selles ja ei kuskil mujal. millalgi tuleb aga valikuid teha. milliseid. ei tea. Või oleks kõikjal? Prooviks olla pooleks. või kolmeks või neljaks?
Kas ma olengi ainult selline pealselt lehviv tuuleke või suudan juurduda? olen kõikjal ja mitte kusagil.
Kas vireledes mõjutan üldse kellegi elu või olen vaid hetke virvendus, mis hetkes aitab luua kontakti? Aitan anda hetke. Seda erilist. Kuid vaid hetke?
Nõnda seinast seina, ülevalt alla tunnetades ja elades on nii palju absoluutselt ülevoolavaid rõõme ja nii palju väga rõhutuid hetki, nii palju täidetust ja nii palju tühjust. Palju kõike. Väsitav. Aga elu kõigis selle värvides. Hämmastavalt kaunis.
Situatsioonid, inimesed ja paigad, mis on hingematvad, ebamaised. Aga kas on antud need hetked õnnistuseks mulle või teistele? Kas kastan või olen kastetud? Õnnista ja sind õnnistatakse.. Ehk kasvatab Jumal meid siis koos. Ja on vaja mulle neid palju ja erinevaid, et saaks just õige doos ja proportsioon mõjudest ja mälestustest, mis inimesed mulle annavad. Et saada kokku mina. Et kasvada oma eesmärgi sisse. Et kasvada tõeliseks minaks.
Huvitav aeg.
hetkel on hea. hetkel enesel ja mul ka.
/eh. te vist ei pidanudki sellest kõigest palju aru saama. see oli lihtsalt üks üleväsinud inimese segane väike virvendus/
