leidsin sellise väikese mõttelennu, mis kunagi 4 aastat tagasi Uruguais kuskile kirja sai pandud. tagantjärgi omi mõtteid lugeda on vahel päris huvitav.
--
Iseendast vàljas, ei àrritunud ega vihane vaid lihtsalt vàljas. Vòòrandunud vist hetkeks. Oma elu vaatan kòrvalt, yks lugu, mis rààgib minust. Alati olen niivòrd selle loo sees, et ei motlegi, kuidas see algas ja millest kòigest see rààkinud on. Nyyd vaatan kòrvalt. Ei usukski, et selle loo peategelane olen olnud, ikka olen keskendunud stseenidele, vòibolla vahel tervetele peatykkidele, kuid kunagi ei arvesta ma, et tegemist on terve muinasjutuga. Elas kord, oli kord..Algused on ikka alati siirad, puhtad ja kogenematud. Ilusatena jààvad màlestustesse. Avastatud yht ning seejàrel teist. See on kui puhtale lumele jàlgi teha ja, tahad vòi mitte, tagasi vaadates ei ole see kunagi sama puutumatu kui varem. Juba kogetud ja proovitud. Meenutused vàikestest avastustest ja ròòmudest aga jààvad. Sellest vast rààgibki esimene peatykk.
Tundma òppimine aga jàtkub. Seekord aga teeme targa nào nagu teaksime midagi elu vapustavatest imedest. Ysna kangekaelselt tahame aru saada, kuigi kòik veel siiski vòòras on ja kui mòistame, et meie teadmised ega fantaasia selleni ei kyyndi, siis jàtame lihtsalt selle maailma oma kujutlusvòime raamidesse, mis kyll selle pisut deformeerunuks jàtab, aga nii on lihtsam. Oleme ju siiski alles alguses, on alles teine peatykk.
Mingil hetkel oleme juba vàhehaaval nòus enda ehitatud raame pisut liigutama, mòni on isegi piisavalt julge, et need pàris àra lòhkuda, et aduda kòike seda, mis meie raamidest vàljapoole jààb vòi hoopis teiste poolt kindlaks mààratud reegleid uurida. Sealtmaalt alates hakkame vast tunduvalt pysivamaid alused rajama, selliseid millel juba julgemalt seista tihkame, sealjuures teesklemata. Oleme vast tòsisemad ka ja kolmas peatykk vist ongi aeg, mil unustame, et tegu vaid yhe imelise muinaslooga on. Asi, mida aga mòistame on, et oleme peategelased. Need vahvad vàiksed asjad, mida kunagi avastatud sai, ei oma enam tàhtsust. Meie ise oleme vaid olulised, tàis soove ja nòudmisi. Tàis ootusi iseendalt ja maailmalt. Arvame, et teame, tahame ja nòuame. Tegutseme kuni unistamisegi unustame, sest tegutsemine muutub automaatseks, kontrollimatuks. Mòttetuks, vahel isei teadmatult enesthàvitavaks.
Yhel hetkel aga leiame end pòlvili Jumala ees. Vòibolla siis julgeme isegi tunnistada, et kuigi lugu meist rààgib, ei ole meie seda kirjutanud. Veel vàhem on meil aimu, kui palju vòi vàhe peatykke sellel lool on. Teame vaid, et Jumal kirjutab muinasjutte, millel on ilusad lòpud, kord koos Temaga..
