"ilus hakkas"

Mul on juba pikemat aega probleeme asjade mõtestamise ja sõnastamisega.

näiteks.

Kuidas sa nimetad seda tunnet, seda hetke kui midagi nagu paneb sinu sees midagi liikuma. Näiteks kuulad muusikat, kuulad ja kuulad. ja siis ühtäkki kuuled midagi, mis teeb sinu sees kohe mitu jõnksu. ma mõtlen, et kui minu sees oleks keeled, siis justkui see miski mängiks nendel.

mis hetk see on?

see on selline naudingu tunne ja selles on mingi inspiratsioon. See paneb midagi sinus liikuma ja samas tunned, et julge või taha hingatagi.

Loed juhuslikku luuletust ja siis. siis hakkab pihta jälle. midagi sai sulle pihta. ja tunned jälle. või teater või film. või hetk või vaade. või inimene või mõte.

see vist on mingi loomingulisuse toitmine.

võiks ju öelda, et mida "rääkis mu vastu". aga tihti ei saa aru üldse, mida see ütleb. pigem justkui mängib sinuga. mõistus ei taju, aga midagi su sees kuskil seal tajub. saab ehk koguni aru.

Ma ise nimetan seda hetke nii - "ilus hakkas" - sest paremat pole suutnud mõelda.

esteetiline nauding või insipiratsioon või..või..mis. inspiratsioon aga peask inspireerima millekski. midagi alustama või motiveerima.

kummaline tunne on aga see. mingid noodid hakkavad mängima ja mängivad sinu sees. sinu kulul ehk isegi. ise ainult kivistud ja koged.

öeldaks, et parimad teosed loovad sinus uusi. sel hetkel aga kui ilus hakkab otsekohe ei väljendu sinus eneses midagi.

ehk on see tunne siis hoopis seemne istutamine loominguks, kujundab midagi sinu sees.

või teeb lihtsalt pai.

Vaatasin täna ETVst tantsufilmi From Time to Time, mis on tehtud Joni Mitchelli muusikale. Ja ilus hakkas.

võta siis nüüd kinni.

(see foto teeb ka minuga nii. õigemini selle foto tegemise hetkel oli nii)

inimesed.

mõned inimesed inspireerivad mind kuidagi eriti. mõnikord täitsa lambist. ja nad ise üldjuhul ei teagi, et nad päris erilised on.
mõnda ei tunnegi üldse mitte lähedalt, aga siiski. midagi neis ütleb mulle midagi. igaüks midagi väga erinevat.
nad lükkavad minus midagi käima.
ma ei tea, kas me neile kunagi seda öelnud olen.
aga äkki peaks.

täna on nõnda, et..

Mari Vahermägi inspireerib mind.
Risto Tamm inspireerib mind.
Daniel Viinalass inspireerib mind.
Anna Kivisild inspireerib mind.
Valdur Rosenvald inspireerib mind.
Ergo Maruste inspireerib mind.
Katariina Allikas inspireerib mind.
Janek Puussepp inspireerib mind.
Miguel Zayas inspireerib mind.
Mihkel Madalvee inspireerib mind.
Ene Oltre inspireerib mind.
Märt Saar inspireerib mind.
Roberta Laas inspireerib mind.
Meego Remmel inspireerib mind.
Patty Donalds inspireerib mind.
Marcus Turovski inspireerib mind.
Maarit Maido inspireerib mind.
Karl Johannes Allikas inspireerib mind.
mu ema inspireerib mind.

pärleid on tegelikult nii palju veel.
ja ma kuidagi ei oska kommenteerida, miks see nimekiri täna just selline tuli.
aga miskipärast tuli.
ise üllatusin ka.

Jeesus inspireerib mind.

oma rahu.

Igas viivus ja rakus
kannan endas täidetud tühjust.
Sellist, mis antud -
just mulle on jäetud.

lisada ei taha.
võtta sa ei saa.

Kui kalju ja lõpmatu kergus.
Täidetud tühjus -
täielik rahu.
Mitte minult, kuid minus.

Sügav ja puutumatu.

see miski.

Kõige enam on
selle hetke nimi Miski.
Ei terakestki rohkem.
Ei sõnakestki enam -
oska sellele ma anda.
Miski ja miskisugune.
Eneses ja hetkes.
Küll kõrgem, kaugem -
kuid ei midagi muud, kui miski.
Oleks kuritegu anda talle oma sõnad
justkui oleks hetk minu
- allkirjastades seda.
Hetk on miski.
On eneses.
Ja mina selles.
- Aukartuses.

virvendus.

Milleks Jumal mind kutsunud on?

Jälle veendusin, et mõned hetked võivad olla täiesti absoluutselt erilised. Sellised, mida on ainult üks.

Miks ma vaimustun nendest hetkedest, inimestest, ideedest ja eesmärkidest tihti nii sügavalt, et tahaks end just sellele asjale täiesti ära anda, inimestele pühenduda, võtta nad südamesse, aga seda nii palju ja tihti ja erinevates raamides, et tunned, et lihtsalt ei mahu rohkem. ei jätku sind rohkem. Iga kord kui keegi või miski südant puudutab või tunned sügavat vaimustust millesti, siis tahaks end sellele ära anda. Olla selles ja ei kuskil mujal. millalgi tuleb aga valikuid teha. milliseid. ei tea. Või oleks kõikjal? Prooviks olla pooleks. või kolmeks või neljaks?

Kas ma olengi ainult selline pealselt lehviv tuuleke või suudan juurduda? olen kõikjal ja mitte kusagil.
Kas vireledes mõjutan üldse kellegi elu või olen vaid hetke virvendus, mis hetkes aitab luua kontakti? Aitan anda hetke. Seda erilist. Kuid vaid hetke?

Nõnda seinast seina, ülevalt alla tunnetades ja elades on nii palju absoluutselt ülevoolavaid rõõme ja nii palju väga rõhutuid hetki, nii palju täidetust ja nii palju tühjust. Palju kõike. Väsitav. Aga elu kõigis selle värvides. Hämmastavalt kaunis.

Situatsioonid, inimesed ja paigad, mis on hingematvad, ebamaised. Aga kas on antud need hetked õnnistuseks mulle või teistele? Kas kastan või olen kastetud? Õnnista ja sind õnnistatakse.. Ehk kasvatab Jumal meid siis koos. Ja on vaja mulle neid palju ja erinevaid, et saaks just õige doos ja proportsioon mõjudest ja mälestustest, mis inimesed mulle annavad. Et saada kokku mina. Et kasvada oma eesmärgi sisse. Et kasvada tõeliseks minaks.

Huvitav aeg.

hetkel on hea. hetkel enesel ja mul ka.

/eh. te vist ei pidanudki sellest kõigest palju aru saama. see oli lihtsalt üks üleväsinud inimese segane väike virvendus/

.

On hetki, mis ei räägi minutitest,

mis ajast midagi ei tea.

On hetki, mis ei mahu minevikku,

mis jäävad alatiseks heaks.

.

el libro de la vida.

leidsin sellise väikese mõttelennu, mis kunagi 4 aastat tagasi Uruguais kuskile kirja sai pandud. tagantjärgi omi mõtteid lugeda on vahel päris huvitav.

--

Iseendast vàljas, ei àrritunud ega vihane vaid lihtsalt vàljas. Vòòrandunud vist hetkeks. Oma elu vaatan kòrvalt, yks lugu, mis rààgib minust. Alati olen niivòrd selle loo sees, et ei motlegi, kuidas see algas ja millest kòigest see rààkinud on. Nyyd vaatan kòrvalt. Ei usukski, et selle loo peategelane olen olnud, ikka olen keskendunud stseenidele, vòibolla vahel tervetele peatykkidele, kuid kunagi ei arvesta ma, et tegemist on terve muinasjutuga. Elas kord, oli kord..Algused on ikka alati siirad, puhtad ja kogenematud. Ilusatena jààvad màlestustesse. Avastatud yht ning seejàrel teist. See on kui puhtale lumele jàlgi teha ja, tahad vòi mitte, tagasi vaadates ei ole see kunagi sama puutumatu kui varem. Juba kogetud ja proovitud. Meenutused vàikestest avastustest ja ròòmudest aga jààvad. Sellest vast rààgibki esimene peatykk.

Tundma òppimine aga jàtkub. Seekord aga teeme targa nào nagu teaksime midagi elu vapustavatest imedest. Ysna kangekaelselt tahame aru saada, kuigi kòik veel siiski vòòras on ja kui mòistame, et meie teadmised ega fantaasia selleni ei kyyndi, siis jàtame lihtsalt selle maailma oma kujutlusvòime raamidesse, mis kyll selle pisut deformeerunuks jàtab, aga nii on lihtsam. Oleme ju siiski alles alguses, on alles teine peatykk.

Mingil hetkel oleme juba vàhehaaval nòus enda ehitatud raame pisut liigutama, mòni on isegi piisavalt julge, et need pàris àra lòhkuda, et aduda kòike seda, mis meie raamidest vàljapoole jààb vòi hoopis teiste poolt kindlaks mààratud reegleid uurida. Sealtmaalt alates hakkame vast tunduvalt pysivamaid alused rajama, selliseid millel juba julgemalt seista tihkame, sealjuures teesklemata. Oleme vast tòsisemad ka ja kolmas peatykk vist ongi aeg, mil unustame, et tegu vaid yhe imelise muinaslooga on. Asi, mida aga mòistame on, et oleme peategelased. Need vahvad vàiksed asjad, mida kunagi avastatud sai, ei oma enam tàhtsust. Meie ise oleme vaid olulised, tàis soove ja nòudmisi. Tàis ootusi iseendalt ja maailmalt. Arvame, et teame, tahame ja nòuame. Tegutseme kuni unistamisegi unustame, sest tegutsemine muutub automaatseks, kontrollimatuks. Mòttetuks, vahel isei teadmatult enesthàvitavaks.

Yhel hetkel aga leiame end pòlvili Jumala ees. Vòibolla siis julgeme isegi tunnistada, et kuigi lugu meist rààgib, ei ole meie seda kirjutanud. Veel vàhem on meil aimu, kui palju vòi vàhe peatykke sellel lool on. Teame vaid, et Jumal kirjutab muinasjutte, millel on ilusad lòpud, kord koos Temaga..

ma olen veel siin.

Ma olen üks halb blogikirjutaja.

Nii harva ikka satun seda tegema ja ausõna Camus Võõrast ma tegelikult 2 kuud päris ei lugenud:D
Aga tahtsin lihtsalt vahepeal öelda, et ma ei ole veel mõtlemist ära lõpetanud. Üks ikka veel tiirutab ja teinekord teisegagi käsikäes. Mõnikord on liiga palju ka, siis ma tavaliselt puhkan.

Aga teate inimesed - hea on olla. Miski rõõm on igas päevas ja isegi üksi koju tulles polegi justkui halb. Ega hirmus. Ega üksi. Hoopis kerge on ja ma ei teagi miks ja ei teagi kauaks.
Ikka on nii, et kui on hetk, kus tundub, et kuidagi päris põlvili pori sees oled, siis taipad midagi ja sirutad selle väsinud käsi ülespoole - otsima enamat.
Meenub, et Jumala käes on lootus ja rahu ja usk ja armastus ja mina ka.
Nii on hea.