Maailm on lugusid täis. Igalühel oma - see kõige tähtsam..
Ja siis on veel lugu tõelisest armastusest, tõest ja vabadusest - the greatest story the world has ever known. Ja ma elan selles loos, olen osa sellest imest, imestan ja imetlen.
Istusin siin kodus täna ja mõtlesin, et ma igatsen vist ühte tõelist hämmastavat muinaslugu. Sellist, mis paneks mind rõõmust hõiskama või jahmatusest vaikima. sellist, mis paneks mind õhtuti magama minnes totakalt lakke vaatama ja mõtlema, kuidas see küll võimalik on. Sellist, mis oleks keset seda sama minu maailma. Nii, et ma tänava peal üksinda naeratan ja tänulikult taevasse vaatan. Muinasjuttu, mille olemasolu ma kellelegi tõestama ei peaks. Ja mille imelisuses ma ise kahtlema ei peaks. Sellist, mis paneks hetkega mind tõeliselt mõistma imesid ja õnnistust. Sellist, mida ma homseks ei unustaks.
Kas selliseid lugusid üldse olemas on? On need allymcbealilikult emotsionaalselt ebastabiilsete igavene unistus? Kas suureks saamine on kohustuslik? Olen ma kristlasena väikeste igapäeva imedega liiga ära harjunud? Ei oska enam hämmastuda? Või hämmastun ja unustan.
igal juhul täna öösel lähen ma lihtsalt magama ja lakke ma vist ei vaata, jään kohe magama.
oli täiesti tavaline päev.
