Frankenstein?

Pistsin ka siia üles raamatu, mida just alles lugema hakkasin. Täiesti tore on tegelikult avastada, et kohustuslik kirjandus võib tõesti vahel osutada täiesti nauditavaks ja huvitavaks lugemisvaraks.
Nimelt hakkasin alles võtma ainet nimega mõjustamise psühholoogia. Alles esimene loeng oli seljataga ja see oli päris huvitav.
Jutuks tuli see, kuidas inimese mõtlemine-käitumine toimib. Nagu Cialdini ütleb siis klõps, vurr meetodil. Kui sattume mingisse situatsiooni siis klõps sobiv lint käivitatakse ja vurr standartne käitumismuster rullub lahti. Ehk siis sattudes erinevatesse olukordadesse, inimene fikseerib olukorra ning käivitab põhimõtteliselt automaatse käitumismustri, mis olukorraga justkui kõige paremini sobiks.
Cialdini räägib sellest, et inimene aina vähem ja väheb mõtleb ja analüüsib ise enese ümber olevat ja ka enese tegevust, otsuseid jne. mõnikord on küsimused nii keerulised, aeg nii piiratud, segajaid nii palju, emotsionaalne pinge nii suur, vaimne väsimus nii sügav - et valime lihtsalt otseteed. Ühiskond on nii komplitseeritud, et me ei suuda kõiki otsuseid läbimõeldult analüüsitult vastu võtta. ja mida aeg edasi seda vähem me seda teeme.
nii öeldi..ju siis nii on. pakuti - ju ma siis võtan. Ekspert arvas - ju tema teab paremini. ja nii on meil maaklerid, advokaadid, nõustajad, arstid. infot on nii palju, et tuleb see kuidagi ju ära jagada.
Otseteed. sest ei jaksa ise enam mõelda. nii palju on millest mõelda. palju, mida otsustada. ja pakkumisi tuleb iga päev juurde. Lihtsam on nõus olla. Võtta, mis antakse. Teha, mis öeldakse. kas varsti isegi kõige isiklikemais otsustes ma valin otsetee? Teen, mis öeldakse. Mõtlen, mis kästakse.

mulle tundub kuidagi, et nii lasemegi ühiskonnal endale pähe istuda. Sellel millegi, mille me õigupoolest ise loonud oleme. meil puudub absoluutselt igasugune arusaam sellest, mille me endi keskele loonud oleme. või õigupoolest, milles me elame. Nagu TV ei immiteeri enam ammu elu vaid meie immiteerime kõike, mida sealt näeme. Meile söödetakse iga päev nii palju ette, et üldiselt õhtul voodisse jõudes oleme me oimetud. Ja elu läheb mööda ilma arugi saamata kuidas täpselt või mis täpselt. Polnud ju aega mõelda. Kiire oli. Palju oli. Kõike oli.
Inimene tunneb end kõikvõimsana, sest palju on tehtud ja loodud ja saavutatud - aga et see loodu sellisel viisil ellu on ärganud, elab kui elu iseenesest ja tasahaaval meid endid lämmatab?
Kas Jumal tahtis sellist Frankensteini meie keskele? Kust maalt siis piir oli? Mis peaks olema teisiti? Kas üldse saaks olla midagi teisiti? Ja kas ma üldse jaksan enam sellele mõelda?
hüperreaalsus ja simulaakrum.