maailm ja mõnda..

viimasel ajal on kuidagi rohkem jututeemaks ja mõtteaineks tulnud kõik see, mis meie ümber toimub. hakkasin eile õhtul kodus reaalselt mõtlema nende uudiste üle, mida me lehtedest loeme..
mõeldes..indias pommitamised - 60 inimelu, kesk-hiina maavärin - umbes 12 000 hukkunut. mida see number tähendab.. 12 000 elu. loodut, mõtet, potensiaali, last, ema, isa. elu. ime. birmas on erinevate andmete kohaselt surma saanud umbes 32 000 inimest. kadunuks jäänud 35 - 40 000 inimest. peavarjuta umbes miljon. see on umbes nagu kõik pärnu inimesed on kas surnud või kadunud ja kogu üle jäänud eesti rahvas on peavarjuta. need uudised leiame meie sealt kuskilt kõigi nende paris hiltonite ja baari-pulma-bussi tegelaste uudiste vahelt.
vaatasime nüüd esmaspäeval filmi vereteemant ja täna vaatasime filmi Hotel Rwanda. aafrika kodusõda, genotsiid. miljon hukkunut. ma lihtsalt ei saa aru. ei küündi mu mõistus nii kaugele. vist on olemas mingid numbrid millest edasi me reaalselt enam ei saa aru, millega tegemist on.
rääkisin oma õega täna sellest ja ta arvas, et mul on lihstalt liiga palju vaba aga. tõenäolsielt on tal õigus. sest inimesed surevad ja ma tean, et ma ei saa midagi teha. see kõik aga tekitab õõvastust. teisest küljest tänutunnet ja tahet Jumalat kiita selles eest, et meid siiani sääraselt õnnistatud on. natuke tekitab hirmu ka. nähes inimesi elamas pidevas leinas, üksinduses, surmahirmus, tragöödias, pisarais.. ja siis mõtled mis meie suurimad mured on. mul oli halb tuju üks päev ja paha und nägin ka?
ma saan aru, et neid asju ja olukordi ei saa võrrelda, tõenäoliselt ei olegi mõtet oma elu kuidagi teisiti elada, ehk pisut tänulikum olla, aga nii see jääbki.. vaatad uudiseid, mõtled - appi kui jube, ja sööd õhtust edasi.
aga mida ma teha saan? inimesed enam ei küsi kui nad leiavad, et nad on oma "sinisilmsest maailmaparandamise perioodist" üle saanud ning elavad nüüd "realistlikku ainultmulleendalekasulikku" täiskasvanu elu.
pole küsimusi, pole vastuseid.
ja sööme õhtust edasi.

naljakas..

normaalne oleks kirjutada blogi, kui sul on midagi konkreetse ja kindlat öelda. mingi teema..mingi mõte.

täna ma tunnen, et minu sees on nii palju, et ma enam ei tea, mis see on. Jumal on kasvanud minusse kuidagi nii sügavale, et ma ei oska seda enam sõnadega seletada, kirjeldada seda kus ma olen. midagi nii sügavalt isiklikku. ma vahel mõtlen, et äkki lähen elus asjadesse liiga sügavuti - elan sügavamini läbi, kogen ja kuidagi elan üle ka.. Jumal täna ütles mulle, et ei.. veel sügavam on see. Tema armastus ulatub veelgi kaugemale, Ta tahab et meie vaataksime veelgi kaugemale. tunnetaksime veelgi rohkem. teekond, mis ei lõppe kunagi. Teekond Jumalale lähemale, teekond iseenese sisse, teekond maailma tõelisse olemusse Looja pilgu läbi.

viimased paar päeva on olnud kuidagi nii erilised. mu ümber on sattunud inimesed, kellega ma igapäeva elus kuigi palju koos ei ole, aga just need paar inimest justkui puistasid mu ellu pärleid. istusime kaisaga eile kella viieni hommikul, rääkides teineteisele lugusid sellest, kuidas me Jumalat kogenud oleme. mis olukorrad, hetked, inimesed, palved jne. ja seda juttu jätkus tundideks ja tundideks. läbi selle vestluse me mõlemad justkui mõistsime, mis Jumal meie eludes õigupoolest teinud on ja kui palju me Teda tegelikult kohtame ning Tema imesid kogenud oleme. Ja see kõik kuidagi julgustab nii palju. Inimesed, kes mõistavad teineteist täiesti. inimesed, keda sisuliselt ühendab vaid usk Jumalasse.

Johannaga täna õhtul istusime õues pingil ja mõtlesime, et kui sa koged Jumalat ja elad Temaga lähedases suhtes ja mõistad seda vaimumaailma natukenegi, siis hoopis see tavaline maailm, kus me iga päev elame tundub vale ja võlts ja uskumatu, arusaamatu mulle tundub..

Pille rääkis täna loo pisikesest tüdrukust pühapäeva koolis, kes nägi maja ees meest, kes oli purjus, pikali maja ees, vist katki kukkunud ja ei tea mis veel. see väike tüdruku oli lihtsalt vaikselt kõndinud tema juurde ja öelnud: "Onu, sa vajad Jumalat.." ja see sama õhtu see mees tegi oma elus pöörde, andis oma elu Jumalale ja elab siiani elu, mis on täis Jumalat ja Tema õnnistusi..

sina, sa vajad Jumalat. Ta on nii palju reaalsem sügavam tõelisem puhtam armastavam võimsam, kui sa oled eales arvanud.

Ta on elav.