noortegrupp lõppes just ja mõtlen, et hea ja väsinud on olla. selline tunne on nagu oleks kõik, mis sees on püüdnud ära rääkida. anda edasi kõik, mis pähe tuleb enda sees paludes ja lootes, et teragi sellest jõuaks õigesse kohta. jah, see ongi see seeme, mida külvata tuleb. huvitav on see, et sa teed mingit asja edasi ja edasi ja kui ühel hetkel näed kasvõi seda ühte ahhaa hetke..siis it´s all worth while. rääkisime täna austusest, ligimese, vanemate, Jumala vastu.
käisin vahepeal poes ja siis poe valvur käis juba mitu korda kella näitas ja ütlemas: bõstra-bõstra, djevutshka. kuigi 10 min oli veel 22 st puudu. üks õnnetu mees püüdis veel poodi siseneda, aga selle eest sai ta ühe suure sõimu osaliseks. vaidlesid ja vaidlesid, ja minust jäidki sinna vaidlema. et mis see kell täpselt on ja kas onu jõuaks veel leiba osta või mitte. huvitav on vaadata, kuidas inimesed otsivad seda mingit kohta, kus näidata, et mina tean paremini. mul on võim ja ma ütlen kuidas vähemalt siin majas asjad käivad. asi pole ju kellaaegades ega leiva ostmises. asi on näitamises, et ma olen keegi ja otsustan midagi. eks igaüks tee seda vist omal moel. ehk isegi see, kui me kristlastena püüame õpitut, kogetut mingil määral edasi anda, on osaliselt see, et saame targutada, teha näo, et me teame, õpetada, juhtida. saada ka heakskiidu osaliselt.
täna mõtlesin selle peale ka just, et kuidas kõik püüavad midagi ära teenida. heakskiitu, auutust pälvida, ükskõik sis mil viisil. kristlasenagi peab ettevaatlik olema, et me ikka Jumalat teeniks, mitte teiste kristlaste heakskiitu ja poolehoidu ei püüaks vaid saavutada.
mõnikord tulen koju ja tunnen, et olen väsinud enese tõestamisest, püüdmaks olla miski-keski hea ja õige. eks Jumalaga käimine olegi üks pidev püüdlus ja otsimine. vahel tahaks ainult kuskil kohal ka olla. teades, et jah. nüüd ongi kõik hästi.
neid hetki on ka. need on need hetked, kui pikutad päikeselaigus ja mõtled, et ehh...Jumal oleme täna lihtsalt kahekesi.
