http://roadtothehill.tumblr.com/

Kes on Tõeline Töötu? Indreku lugu.

Täna kohtasin ma kedagi Tõelist. Kohtusin Tõelise Töötuga. Tõeline töötu Indrek*

Üleüldine majanduskriis on loomulikult teinud oma osa ning meedia vahendusel võime ikka ja jälle lugeda suurest töötuse kasvust ning meelehärmist, mida see inimestele valmistab. Aga kas töötus on siiski ennekõike just probleem? Pärast tänast näen töötust kui võimalust, kui aadet, kui identiteeti..

Tõeline töötu käis õigupoolest alles hiljuti end töötukassas arvele andmas ning asja nö avalikuks tegemas. Tema enda sõnul tunneb pärast asjaga avalikkuse ette tulemist, et palju kindlamana, õnnelikumana ja miks mitte puhtamana. Aastaid juba on ta salamisi töötu olnud, õigupoolest võib öelda, et ta pole väga tööl lasknudki end rikkuda. Küll aga peitnud seda identiteeti ja kutsumust esialgu tudengi maski taha.. Siiski näitab see, et tegemist pole juhusliku vaid haritud ning teadliku töötuga.

Küsisin temalt, et millal ta mõistis, et töötus on just tema jaoks. Indrek seletas, et see algas juba varajases lapsepõlves, mil ta mõistis et erineb teistest lastest.. Nimelt ei tahtnud Indrek mängida. Mänguasjad jätsid ta täiesti külmaks ning mängutuju ei tahtnud mitte peale tulla. Kuna aga iga lapski teab, et mäng on lapse töö, siis sisuliselt on Indrek juba väikesest saati töötu olnud ja seega ta justkui kasvas oma identiteeti aina rohkem sisse.

Täna on Indrek uhke selle kutsumuse üle ning ta on täiesti tulihingeline ning kirglik töötu. Ühiskond tema ümber seda tihti ei mõista. Näiteks isegi kui noormees töötukassasse pöördus, pakuti sealt talle raha.. milline vääriti mõistmine! "Ega ma töötuks raha pärast ei hakanud!" ütles Indrek nördinult, "kui ma raha tahaksin, siis oleksin ometi pigem tööle läinud!" Olgem ausad, abiraha vastuvõtmine tähendaks sisuliselt olla palgaline töötu.. Järjekordne kompromiss, mis viib töötuse tõelisest olemusest meid aina kaugemale. Noormees on aateline töötu, ta näeb selles oma olemust ning annet, samuti ka leevendust üha enam kasvavale töönarkomaania probleemile. Indrek on vaba!

See valdkond Eestis on küll alles lapsekingades, kuigi peab ütlema, et tundub justkui töötuse vastu huvi iseenesest on viimaste aastaga tublisti kasvanud, töötute arv kasvab ning antud eluvaldkond kogub aina enam populaarsust! Tõelisi töötuid Indrek aga palju siiski ei tea, Eestis olla neid umbkaudu alla kümne. Töötuid, kes tõesti on hoidnud end tööst puhtana ning kogu hingega töötud on, ei ole palju. Indreku sõnul on ka aga temal veel palju kasvada, järgmise sammuna on noormehel plaanis öelda ära ka haigekassast, et näidata ühiskonnale, et töötuse nimel on ta valmis andma oma elu ja tervise!

Oma alal näeb ta kindlasti tuleviku perspektiivi! Seda nii Eestis kui ka rahvusvahelisel tasandil. Nimelt keeb noormehe südames igatsus algatada rahvusvaheline töötute vahetusprogramm. Mõistagi mitte abirahade tõttu, mis ei tuleks kõne allagi, vaid just kogemuse rikastamise mõttes.. Mis tunne näiteks oleks olla töötu Dubais? Mehhikos? Norras? Maailm on võimalusi täis! Samuti ootaksime töötuid siia üle kogu maailma!

Indrek tunnistab, et on ka aegu, mil tunneb end väsinuna ning vajab puhkust. Isegi on hetki, mil ta on kaalunud võtta mõne nädala palgata töötu puhkust - ehk siis minna tööle paariks nädalaks. Mõistagi on noormehel plaan see puhkusereis ette võtta kuskil soojal maal.

Väsimus peamiselt tulenebki ühiskonna survest ning kaasmaalaste halvakspanust ja isegi haletsusest. Ajalehed ning Internet kubisevad tööpakkumistest ja mitmed töötu sõbradki ikka ja jälle pakuvad talle uusi töökohti. Indrek on jäänud enesele aga kindlaks, öeldes oma kindla "ei!" Töötus ei ole tema jaoks ajutine paratamatus vaid elu, valik, võimalus ning noormees sooviks, et antud huvigrupile avaldataks selles osas pisut enam toetust, mitte ei püütaks vaid rahade ja pidevate tööpakkumistega teda nö oma poolele tagasi tõmmata.

Maailm võiks olla teadlikum sellest, milline on töötu elu, millised on tema väärtused ja milles peitud antud ala võlud, siis võiksid ja juba noored varakult ära tunda selle kutsumuse endas! Indrek leiab, et võiks koolis näiteks läbi viia lisaks töövarjupäevadele ka töötuvarjupäevi. Nimelt saaks õpilane magada kuskil kella kaheni ja veeta ka kogu ülejäänud päev töötuga, näha tema elu ja kogeda töötu elu kogemusi!

Mida siis töötu teeb, te küsite? Töötu identiteeti ei kujundagi nii väga see mida ta teeb, vaid see, mida ta EI tee.. Töötu EI tööta. Eestlanegi on harjunud oma kultuurilist identiteeti hindama läbi vastandumise. Eestlane teab täpselt, kes ta EI ole, nimelt EI ole ta venelane. Eestlane EI ole ka sakslane. Kes eestlane siis on.. see pilt juba on ähmasem, milline see iseolemine siis on. No peaasi, et ise! Kes see töötu siis on? See kes EI tööta.

Indreku lugu pani mind mõtlema, kuidas ühiskond meid suunab vaid ühes suunas, püüdes meid muuta konformseks massiks. Õnneks on olemas Indreku taolisi inimesi, kes on valmis tulema kapist välja ja ütlema välja neid asju, mis paljudel meist on südames. Indrek on töötu ja uhke selle üle!

Paljud meist on mustalt tööl, aga kes meist julgevad olla puhtalt töötud?

---------------------

*nimi muudetud ( - toim.)

inimilu kui loodud kunstiteos.

„Inimesed on ilusad ja head! “ - nii väljendab tuntud Eesti ansambel oma sõnumit läbi oma muusikalise loomingu. Milles aga seisneb ilu ja headus, millised on siis need parameetrid, millele üks inimene vastab selleks, et olla ilus ja hea? Või on see juba osa inimese olemusest kui sellisest, loomupärasest inimlikkusest.

Hegeli esteetika definitsiooni kohaselt saab esteetika haarata vaid inimtegevust ja inimese poolt loodud ilu, samas aga vaadates tänapäeva maailma on just inimilu see, mis juhib masse. Kogu meediapilt ja suur osa sotsiaalsetest probleemidest, mõjudest ja suhetest baseeruvad ilusa ja inetu vastandusele. Kas mina olen piisavalt ilus? Aina enam on inimese välimine ilu modifitseeritav – mood, jumestus, aksessuaarid, võltspäevitus, iluoperatsioonid, vahetatavad juuksevärvid, silmavärvid jne jne. Kuni selleni välja, et valitakse, millised omadusi oma tulevasele lapsele tahetakse. Loomulik ilu jääb selle kõige varju ja aina enam on inimilu mõiste seotud sellega, milleks või milliseks end tehakse. Ehk siis aina enam läheb ka inimilu küsimus ehk ka sellesama definitsiooni kohaselt esteetika valdkonda. Inimene püüab endast luua midagi teist, et olla atraktiivne. Kuivõrd seda aga kunstiks nimetada saab on juba iseküsimus. Inimene modifitseerib oma välimust, et olla ilus, ta armastab ilu, sest see on see, mida ta leiab endas puudu olevat ja mille poole püüab läbi väliste muutuste jõuda. Nagu ka Platoni Pidusöögis tuuakse välja, et armastamine on millegi puuduoleva igatsemine. (Teosed I : Pidusöök Platon 2004 Ilmamaa M. Lepajõe, S.-E. Soosaar, J. Unt) Nii ka inimesed armastavad ilu, mida nad arvavad, et neil puudu on ja taotlevad seda läbi pealispindsete muutuste ja vahendite.

Sarnaselt on öelnud USA 20 saj alguse muusikakriitik Henry Theophilus Finck, et mood on „inetuse ümmardaja“ ning väitis selle olevat vahendi, mille abil inetu enamus püüab sundida ilusat vähemust oma võlusid varjama. (A.Marwick „Ilu läbi aegade“ 2008 E.Aareleid, Kunst) Ja selle kohaselt inimene lisaks puuduoleva igatsusele ka kannab endas kadedust ning soovib ümbritsevale väiksemat esteetilist väärtust.

Välist ilu tihti vastandakse ka kõlbeliste väärtustega, seda nii tänapäeval igapäeva elus, näietks kasvõi see, kuidas intellektuaalselt alahinnatakse välimuselt peensusteni viimistletud ja moega kaasaskäivaid naisi, kui ka läbi aegade pidades ilu pigem lihalikuks ja himu tekitavaks omastades sellele üsna negatiivse hinnangu. A. Marwick ka kirjutab oma raamatus, kuidas kõige enam valetatakse just välimuse osas. Samuti seda, kuidas tegelikult tihti inimesed, kes ei pea end väga ilusaks, püüavad seda tühimikku justkui kompsenseerida, tuues välja, et neil on hoopis omadusi nagu intelligentsus või sarm või kaastundlikkus vms. Seega tegelikult olen ma ilus. Ja tegelikult soovivad kõik inimesed seda, et neid peetaks füüsiliselt ilusaks ja muudetakse kõlblad omadused füüsiliseks iluks. (A.Marwick „Ilu läbi aegade“ 2008 E.Aareleid, Kunst) Nii taandatakse üks teisele, et kujuteldavat puudujääki edutult kompenseerida. Või hoopis ehk nõnda nagu Platon „Phaidroses“ kirjeldab, kuidas armunute puhul arutu kirg on juhitud ilunaudingu poole ja on nüristanud nende otsustusvõime ning teineteisest kiideldakse igal võimalikult viisil omamata õigupoolest mingitki tõepretensiooni, vaid olles lihtsalt lummatud ilust või tahtes omastada oma armastatule mingeid teatud omadusi ja esteetilist väärtust. (Teosed I : Phaidros Platon 2004 Ilmamaa M. Lepajõe, S.-E. Soosaar, J. Unt) Väline ilu justkui oleks seoses ebakõlbelisusega.

Tundub justkui ilu taotluste tõttu muudetakse end millekski teiseks ning käitutakse tahtmatult hoopis vastupidiselt ja peidetakse oma loomupärast olemust. Kas on siis kunstiteos see, milliseks inimene end ise muutnud on, millisena end näidata püüab, kasutades selleks erinevaid vahendeid ja lähtudes oma arusaamadest esteetilistest väärtustes, lugupeetavast ja heast või on kunstiteos hoopis inimese loomupärane olemus, mida inimene läbi kõige selle hoopis tahtmatult peita püüab?

Mõnikord petlik välimus on õigustatud, kui arutluse all on ellujäämise küsimus või kui ei ole tegelikku pettust, vaid ainult teadvustatud immiteerimine. Siiski, mis puudutab aga inimese ilu, Kant on tugevalt vastu petlikule välimusele. Täpsemalt öeldes, tema konseptsioon sõltuvast ilust – see, mis sisaldab seda, et võetakse asja eesmärk esteetilisse arvestusse – põhineb tõepärase välimuse ideel, mis nõuab, et kui asi on ilus oma olemuses, siis see peab end esitlema puhtalt sellisena nagu see asi on, ilma moonutusteta, vääriti esituseta, varjatuseta või oma karakteri maskeerimiseta. (Kant on beautifying the human body Robert Wicks British Journal of Aesthetics, Vol. 39, No. 2, April 1999) Kant leiab, et inimene oma puhtas olemises on ilus, loodud maskeeringud ja moonutused on vaid viisid, kuidas peidetakse asja või sellel konkreetselt juhul inimese loomupärast olemust, loomupärast puhast välimust, mida ei ole veel petlikuks muudetud vaid omab esteetilist väärtust just selliste omadustega, mis sellel on.

Platoni ideedemaailma kohaselt peegeldab kõik siin maises maailma, midagi, mis on juba varem olemas olnud ideena ning seda ideedemaailmas. Ning inimesed kogu elu meenutavad ehk siis õpivad uuesti tundma ideedemaailmas nähtut, kus nende hinged surematutena olnud on. See idee mingis aspektis meenutab mulle ka mõtet loomisest. Kristlikust vaatepunktist on inimene loodud siia maailma kellegi Looja poolt, ainujumala poolt. Samuti räägib Piibel, et inimene on loodud Jumala näo järgi. Ehk siis inimene ise, olles kehana kaduv, peegeldab kedagi teist, midagi igavest. Kristlik arusaam küll ei näe inimest kui „ebatäiuslikku koopiat“ vaid pigem kui kaunist loodut, poega või tütart. Kui inimene aga on loodud Looja poolt, kas ta oma olemuselt ei ole siis mitte kunst? Heidegger oma raamatus „Kunstiteose algupära“ kirjutab, et „ Kunstnik on teose algupära. Üht ei ole ilma teiseta. Sellegipärast ei kanna kumbki neist kahest teist üksi“. (Kunstiteose algupära M.Heidegger 2002 Ü. Matjus Ilmamaa) Ehk siis olekski ekslik arvata, et inimene, kes oma olemuses ilmselgelt kannab teatavaid ilu parameetreid ja selle omadusi, on üksi iseendas. Kui ilu oleks omastatav vaid kunstile, siis Looja olemasolu maailmas annaks esteetilise põhjenduse ka looduse ja inimilu küsimustele.

Seega esteetika valdkonnast ei saa välja jätta inimest. Kui Platon juba jumalategi esteetilise olemuse üle julges arutleda (Erose näitel „Pidusöögis“), siis ei saa ka meie jätta esteetilisi arutelusid vaid inimese loomingu tasandile vaid saame sirutada kaugemale, miks mitte igavese poole? Ja looming, kunst sellisena nagu maailm seda mõistab on õigupoolest loodu looming. Osa loodu loomusest on ju luua, kui näha loodut kui Looja peegeldust. Sellest siis ka kunstist leitav teatud esteetiline teine, millele tihti nime ei osata anda. Äratuntav peegeldus Loojast, ideaalist.

Äkki eeldades kellegi Looja olemasolu, saab teatava vastuse ka küsimus ilu universaalsusest. Kas ilu saab olla universaalne? Kui tuua aluseks, et iga inimene on Looja poolt loodud, iga inimene on ideaali ja igavese peegeldus, iga inimene on mingi aspekt, mingi fragment, teatav peegeldus ideaalsest ilust. Siis saab öelda, et universaalne ilu on olemas, see on midagi teist, midagi ideaalset, mille peegeldusi vaid näeme siin maailmas. Kuid sellest hoolimata on raske välja tuua konkreetseid parameetreid, sest ilu ideaal on inimestes nö laiali. Seetõttu ka ei saa inimesed mõista ilu üheselt, nagu I.Kant kirjutab „Otsustusvõime kriitkas“ ilu paradoksaalsusest: ehkki ilu puhul ei saa nõuda ilu üheseltmõistetavust, me tihti arvame, et ilu on üheseltmõistetav ka teistele. (Critique of Judgment I. Kant 1911 James Creed Meredith) Seega ei saa me öelda välja konkreetseid ilu parameetreid ja eeldada, et iga ilus inimene neile vastama peaks ning nendega nõus peaks olema. Sellist üheselt mõistetavust ei saa me nõuda, kuna ükski inimene kui Looja kunstiteos ei saa kanda endas täit ilu ideaali vaid osa selle peegeldusest.

Ehk inimene soovib end väliselt muuta, et vastata mingitele esteetilistele standartitele, mis ta enese jaoks on välja mõelnud või isegi muudab madalaks enese kõlbelise väärtused selleks, et võita esteetilisi, ehk teeb ta seda kõike sest ta ei usu end kunstiteos olevat, kuna loomupärane ilu on jäänud nii varjatuks. Ei näe enam ümbritsevates inimestes seda Looja peegeldust. Ehk on vähe neid, kes seda igavest peegeldavad ja end materiaalse ilutaotluse taha ei peida. Võibolla on Looja loodud inimene kui kunstiteos, ehk on selles just ülim esteetiline väärtus ja inimese loodu vaid killuke selle peegeldusest

"ilus hakkas"

Mul on juba pikemat aega probleeme asjade mõtestamise ja sõnastamisega.

näiteks.

Kuidas sa nimetad seda tunnet, seda hetke kui midagi nagu paneb sinu sees midagi liikuma. Näiteks kuulad muusikat, kuulad ja kuulad. ja siis ühtäkki kuuled midagi, mis teeb sinu sees kohe mitu jõnksu. ma mõtlen, et kui minu sees oleks keeled, siis justkui see miski mängiks nendel.

mis hetk see on?

see on selline naudingu tunne ja selles on mingi inspiratsioon. See paneb midagi sinus liikuma ja samas tunned, et julge või taha hingatagi.

Loed juhuslikku luuletust ja siis. siis hakkab pihta jälle. midagi sai sulle pihta. ja tunned jälle. või teater või film. või hetk või vaade. või inimene või mõte.

see vist on mingi loomingulisuse toitmine.

võiks ju öelda, et mida "rääkis mu vastu". aga tihti ei saa aru üldse, mida see ütleb. pigem justkui mängib sinuga. mõistus ei taju, aga midagi su sees kuskil seal tajub. saab ehk koguni aru.

Ma ise nimetan seda hetke nii - "ilus hakkas" - sest paremat pole suutnud mõelda.

esteetiline nauding või insipiratsioon või..või..mis. inspiratsioon aga peask inspireerima millekski. midagi alustama või motiveerima.

kummaline tunne on aga see. mingid noodid hakkavad mängima ja mängivad sinu sees. sinu kulul ehk isegi. ise ainult kivistud ja koged.

öeldaks, et parimad teosed loovad sinus uusi. sel hetkel aga kui ilus hakkab otsekohe ei väljendu sinus eneses midagi.

ehk on see tunne siis hoopis seemne istutamine loominguks, kujundab midagi sinu sees.

või teeb lihtsalt pai.

Vaatasin täna ETVst tantsufilmi From Time to Time, mis on tehtud Joni Mitchelli muusikale. Ja ilus hakkas.

võta siis nüüd kinni.

(see foto teeb ka minuga nii. õigemini selle foto tegemise hetkel oli nii)

inimesed.

mõned inimesed inspireerivad mind kuidagi eriti. mõnikord täitsa lambist. ja nad ise üldjuhul ei teagi, et nad päris erilised on.
mõnda ei tunnegi üldse mitte lähedalt, aga siiski. midagi neis ütleb mulle midagi. igaüks midagi väga erinevat.
nad lükkavad minus midagi käima.
ma ei tea, kas me neile kunagi seda öelnud olen.
aga äkki peaks.

täna on nõnda, et..

Mari Vahermägi inspireerib mind.
Risto Tamm inspireerib mind.
Daniel Viinalass inspireerib mind.
Anna Kivisild inspireerib mind.
Valdur Rosenvald inspireerib mind.
Ergo Maruste inspireerib mind.
Katariina Allikas inspireerib mind.
Janek Puussepp inspireerib mind.
Miguel Zayas inspireerib mind.
Mihkel Madalvee inspireerib mind.
Ene Oltre inspireerib mind.
Märt Saar inspireerib mind.
Roberta Laas inspireerib mind.
Meego Remmel inspireerib mind.
Patty Donalds inspireerib mind.
Marcus Turovski inspireerib mind.
Maarit Maido inspireerib mind.
Karl Johannes Allikas inspireerib mind.
mu ema inspireerib mind.

pärleid on tegelikult nii palju veel.
ja ma kuidagi ei oska kommenteerida, miks see nimekiri täna just selline tuli.
aga miskipärast tuli.
ise üllatusin ka.

Jeesus inspireerib mind.

oma rahu.

Igas viivus ja rakus
kannan endas täidetud tühjust.
Sellist, mis antud -
just mulle on jäetud.

lisada ei taha.
võtta sa ei saa.

Kui kalju ja lõpmatu kergus.
Täidetud tühjus -
täielik rahu.
Mitte minult, kuid minus.

Sügav ja puutumatu.

see miski.

Kõige enam on
selle hetke nimi Miski.
Ei terakestki rohkem.
Ei sõnakestki enam -
oska sellele ma anda.
Miski ja miskisugune.
Eneses ja hetkes.
Küll kõrgem, kaugem -
kuid ei midagi muud, kui miski.
Oleks kuritegu anda talle oma sõnad
justkui oleks hetk minu
- allkirjastades seda.
Hetk on miski.
On eneses.
Ja mina selles.
- Aukartuses.