viimasel ajal on kuidagi rohkem jututeemaks ja mõtteaineks tulnud kõik see, mis meie ümber toimub. hakkasin eile õhtul kodus reaalselt mõtlema nende uudiste üle, mida me lehtedest loeme..
mõeldes..indias pommitamised - 60 inimelu, kesk-hiina maavärin - umbes 12 000 hukkunut. mida see number tähendab.. 12 000 elu. loodut, mõtet, potensiaali, last, ema, isa. elu. ime. birmas on erinevate andmete kohaselt surma saanud umbes 32 000 inimest. kadunuks jäänud 35 - 40 000 inimest. peavarjuta umbes miljon. see on umbes nagu kõik pärnu inimesed on kas surnud või kadunud ja kogu üle jäänud eesti rahvas on peavarjuta. need uudised leiame meie sealt kuskilt kõigi nende paris hiltonite ja baari-pulma-bussi tegelaste uudiste vahelt.
vaatasime nüüd esmaspäeval filmi vereteemant ja täna vaatasime filmi Hotel Rwanda. aafrika kodusõda, genotsiid. miljon hukkunut. ma lihtsalt ei saa aru. ei küündi mu mõistus nii kaugele. vist on olemas mingid numbrid millest edasi me reaalselt enam ei saa aru, millega tegemist on.
rääkisin oma õega täna sellest ja ta arvas, et mul on lihstalt liiga palju vaba aga. tõenäolsielt on tal õigus. sest inimesed surevad ja ma tean, et ma ei saa midagi teha. see kõik aga tekitab õõvastust. teisest küljest tänutunnet ja tahet Jumalat kiita selles eest, et meid siiani sääraselt õnnistatud on. natuke tekitab hirmu ka. nähes inimesi elamas pidevas leinas, üksinduses, surmahirmus, tragöödias, pisarais.. ja siis mõtled mis meie suurimad mured on. mul oli halb tuju üks päev ja paha und nägin ka?
ma saan aru, et neid asju ja olukordi ei saa võrrelda, tõenäoliselt ei olegi mõtet oma elu kuidagi teisiti elada, ehk pisut tänulikum olla, aga nii see jääbki.. vaatad uudiseid, mõtled - appi kui jube, ja sööd õhtust edasi.
aga mida ma teha saan? inimesed enam ei küsi kui nad leiavad, et nad on oma "sinisilmsest maailmaparandamise perioodist" üle saanud ning elavad nüüd "realistlikku ainultmulleendalekasulikku" täiskasvanu elu.
pole küsimusi, pole vastuseid.
ja sööme õhtust edasi.
mõeldes..indias pommitamised - 60 inimelu, kesk-hiina maavärin - umbes 12 000 hukkunut. mida see number tähendab.. 12 000 elu. loodut, mõtet, potensiaali, last, ema, isa. elu. ime. birmas on erinevate andmete kohaselt surma saanud umbes 32 000 inimest. kadunuks jäänud 35 - 40 000 inimest. peavarjuta umbes miljon. see on umbes nagu kõik pärnu inimesed on kas surnud või kadunud ja kogu üle jäänud eesti rahvas on peavarjuta. need uudised leiame meie sealt kuskilt kõigi nende paris hiltonite ja baari-pulma-bussi tegelaste uudiste vahelt.
vaatasime nüüd esmaspäeval filmi vereteemant ja täna vaatasime filmi Hotel Rwanda. aafrika kodusõda, genotsiid. miljon hukkunut. ma lihtsalt ei saa aru. ei küündi mu mõistus nii kaugele. vist on olemas mingid numbrid millest edasi me reaalselt enam ei saa aru, millega tegemist on.
rääkisin oma õega täna sellest ja ta arvas, et mul on lihstalt liiga palju vaba aga. tõenäolsielt on tal õigus. sest inimesed surevad ja ma tean, et ma ei saa midagi teha. see kõik aga tekitab õõvastust. teisest küljest tänutunnet ja tahet Jumalat kiita selles eest, et meid siiani sääraselt õnnistatud on. natuke tekitab hirmu ka. nähes inimesi elamas pidevas leinas, üksinduses, surmahirmus, tragöödias, pisarais.. ja siis mõtled mis meie suurimad mured on. mul oli halb tuju üks päev ja paha und nägin ka?
ma saan aru, et neid asju ja olukordi ei saa võrrelda, tõenäoliselt ei olegi mõtet oma elu kuidagi teisiti elada, ehk pisut tänulikum olla, aga nii see jääbki.. vaatad uudiseid, mõtled - appi kui jube, ja sööd õhtust edasi.
aga mida ma teha saan? inimesed enam ei küsi kui nad leiavad, et nad on oma "sinisilmsest maailmaparandamise perioodist" üle saanud ning elavad nüüd "realistlikku ainultmulleendalekasulikku" täiskasvanu elu.
pole küsimusi, pole vastuseid.
ja sööme õhtust edasi.
4 comments:
Tead mina mõtlesin ka just hiljuti pmts sama asja.. as.. mina virise, et MA ei saa hakkama selle semestri eksamitega jne.. ja ma ei tea, mis saab üldse kõigest, MINU tulevikust jne.. oh, no.. kust ma saan raha, et osta see telefon, mida ma tahaksin..:S
ja siis täpselt vaatad uudiseid ja mõtled.. minu MURED? on need mured?
Ja mitte ainult need inimesed, keda uudistes näidatakse..
ja teine mõte, mis mul tuli... See "täiskasvanuks saamine", mida ühiskond meilt nii väga ootab.. on ju ka tekitatud ühiskonna enda poolt.. see on ju pmts surve, et sa pead hakkama muutuma selliseks... Või hakkan mina lihtsalt sellesse (nö) puberteeti tagasi pöörduma:D? Või alles sinna jõudma?:O:D
Ja nii ongi.. anna andeks, kui ma vägivaldselt siunu blogisse tungisin (A)
vabalt tungi.. see on lausa tore. mis puudutab seda suureks saamist, siis see üldiselt on selline asi, mis juhtub siis kui tegelikult on liiga kiire, et kaugemale oma elust vaadata.. kasvatakse välja hoolimisest ja tahtmisest midagi muuta. ma loodan, et ma kunagi nii palju ei kasva. ma usun, et on palju kibestumisi ja pettumisi, aga ehk kui oma arusaame, pilte, lootusi kindlana hoida, siis need ei saa meile nii palju viga teha, et me see peale "suureks" peaks saama. naiivsus on täiesti alahinnatud. või on usk?
Ma varsti Eestis, siis lähme kohvikusse ja arutame maailma asjade üle! ja oma missioonist ka, sellest, mis meist kaugemale ulatub!
Mariikene, sinu kord oma blogi täiustada! :)
Post a Comment