pastakas pelgavas peos.

2012-01-04T01:21:00.001-08:00

http://roadtothehill.tumblr.com/

Kes on Tõeline Töötu? Indreku lugu.

2010-09-10T15:40:00.000-07:00

Täna kohtasin ma kedagi Tõelist. Kohtusin Tõelise Töötuga. Tõeline töötu Indrek*

Üleüldine majanduskriis on loomulikult teinud oma osa ning meedia vahendusel võime ikka ja jälle lugeda suurest töötuse kasvust ning meelehärmist, mida see inimestele valmistab. Aga kas töötus on siiski ennekõike just probleem? Pärast tänast näen töötust kui võimalust, kui aadet, kui identiteeti..

Tõeline töötu käis õigupoolest alles hiljuti end töötukassas arvele andmas ning asja nö avalikuks tegemas. Tema enda sõnul tunneb pärast asjaga avalikkuse ette tulemist, et palju kindlamana, õnnelikumana ja miks mitte puhtamana. Aastaid juba on ta salamisi töötu olnud, õigupoolest võib öelda, et ta pole väga tööl lasknudki end rikkuda. Küll aga peitnud seda identiteeti ja kutsumust esialgu tudengi maski taha.. Siiski näitab see, et tegemist pole juhusliku vaid haritud ning teadliku töötuga.

Küsisin temalt, et millal ta mõistis, et töötus on just tema jaoks. Indrek seletas, et see algas juba varajases lapsepõlves, mil ta mõistis et erineb teistest lastest.. Nimelt ei tahtnud Indrek mängida. Mänguasjad jätsid ta täiesti külmaks ning mängutuju ei tahtnud mitte peale tulla. Kuna aga iga lapski teab, et mäng on lapse töö, siis sisuliselt on Indrek juba väikesest saati töötu olnud ja seega ta justkui kasvas oma identiteeti aina rohkem sisse.

Täna on Indrek uhke selle kutsumuse üle ning ta on täiesti tulihingeline ning kirglik töötu. Ühiskond tema ümber seda tihti ei mõista. Näiteks isegi kui noormees töötukassasse pöördus, pakuti sealt talle raha.. milline vääriti mõistmine! "Ega ma töötuks raha pärast ei hakanud!" ütles Indrek nördinult, "kui ma raha tahaksin, siis oleksin ometi pigem tööle läinud!" Olgem ausad, abiraha vastuvõtmine tähendaks sisuliselt olla palgaline töötu.. Järjekordne kompromiss, mis viib töötuse tõelisest olemusest meid aina kaugemale. Noormees on aateline töötu, ta näeb selles oma olemust ning annet, samuti ka leevendust üha enam kasvavale töönarkomaania probleemile. Indrek on vaba!

See valdkond Eestis on küll alles lapsekingades, kuigi peab ütlema, et tundub justkui töötuse vastu huvi iseenesest on viimaste aastaga tublisti kasvanud, töötute arv kasvab ning antud eluvaldkond kogub aina enam populaarsust! Tõelisi töötuid Indrek aga palju siiski ei tea, Eestis olla neid umbkaudu alla kümne. Töötuid, kes tõesti on hoidnud end tööst puhtana ning kogu hingega töötud on, ei ole palju. Indreku sõnul on ka aga temal veel palju kasvada, järgmise sammuna on noormehel plaanis öelda ära ka haigekassast, et näidata ühiskonnale, et töötuse nimel on ta valmis andma oma elu ja tervise!

Oma alal näeb ta kindlasti tuleviku perspektiivi! Seda nii Eestis kui ka rahvusvahelisel tasandil. Nimelt keeb noormehe südames igatsus algatada rahvusvaheline töötute vahetusprogramm. Mõistagi mitte abirahade tõttu, mis ei tuleks kõne allagi, vaid just kogemuse rikastamise mõttes.. Mis tunne näiteks oleks olla töötu Dubais? Mehhikos? Norras? Maailm on võimalusi täis! Samuti ootaksime töötuid siia üle kogu maailma!

Indrek tunnistab, et on ka aegu, mil tunneb end väsinuna ning vajab puhkust. Isegi on hetki, mil ta on kaalunud võtta mõne nädala palgata töötu puhkust - ehk siis minna tööle paariks nädalaks. Mõistagi on noormehel plaan see puhkusereis ette võtta kuskil soojal maal.

Väsimus peamiselt tulenebki ühiskonna survest ning kaasmaalaste halvakspanust ja isegi haletsusest. Ajalehed ning Internet kubisevad tööpakkumistest ja mitmed töötu sõbradki ikka ja jälle pakuvad talle uusi töökohti. Indrek on jäänud enesele aga kindlaks, öeldes oma kindla "ei!" Töötus ei ole tema jaoks ajutine paratamatus vaid elu, valik, võimalus ning noormees sooviks, et antud huvigrupile avaldataks selles osas pisut enam toetust, mitte ei püütaks vaid rahade ja pidevate tööpakkumistega teda nö oma poolele tagasi tõmmata.

Maailm võiks olla teadlikum sellest, milline on töötu elu, millised on tema väärtused ja milles peitud antud ala võlud, siis võiksid ja juba noored varakult ära tunda selle kutsumuse endas! Indrek leiab, et võiks koolis näiteks läbi viia lisaks töövarjupäevadele ka töötuvarjupäevi. Nimelt saaks õpilane magada kuskil kella kaheni ja veeta ka kogu ülejäänud päev töötuga, näha tema elu ja kogeda töötu elu kogemusi!

Mida siis töötu teeb, te küsite? Töötu identiteeti ei kujundagi nii väga see mida ta teeb, vaid see, mida ta EI tee.. Töötu EI tööta. Eestlanegi on harjunud oma kultuurilist identiteeti hindama läbi vastandumise. Eestlane teab täpselt, kes ta EI ole, nimelt EI ole ta venelane. Eestlane EI ole ka sakslane. Kes eestlane siis on.. see pilt juba on ähmasem, milline see iseolemine siis on. No peaasi, et ise! Kes see töötu siis on? See kes EI tööta.

Indreku lugu pani mind mõtlema, kuidas ühiskond meid suunab vaid ühes suunas, püüdes meid muuta konformseks massiks. Õnneks on olemas Indreku taolisi inimesi, kes on valmis tulema kapist välja ja ütlema välja neid asju, mis paljudel meist on südames. Indrek on töötu ja uhke selle üle!

Paljud meist on mustalt tööl, aga kes meist julgevad olla puhtalt töötud?

---------------------

*nimi muudetud ( - toim.)

inimilu kui loodud kunstiteos.

2010-01-13T05:22:00.000-08:00

„Inimesed on ilusad ja head! “ - nii väljendab tuntud Eesti ansambel oma sõnumit läbi oma muusikalise loomingu. Milles aga seisneb ilu ja headus, millised on siis need parameetrid, millele üks inimene vastab selleks, et olla ilus ja hea? Või on see juba osa inimese olemusest kui sellisest, loomupärasest inimlikkusest.

Hegeli esteetika definitsiooni kohaselt saab esteetika haarata vaid inimtegevust ja inimese poolt loodud ilu, samas aga vaadates tänapäeva maailma on just inimilu see, mis juhib masse. Kogu meediapilt ja suur osa sotsiaalsetest probleemidest, mõjudest ja suhetest baseeruvad ilusa ja inetu vastandusele. Kas mina olen piisavalt ilus? Aina enam on inimese välimine ilu modifitseeritav – mood, jumestus, aksessuaarid, võltspäevitus, iluoperatsioonid, vahetatavad juuksevärvid, silmavärvid jne jne. Kuni selleni välja, et valitakse, millised omadusi oma tulevasele lapsele tahetakse. Loomulik ilu jääb selle kõige varju ja aina enam on inimilu mõiste seotud sellega, milleks või milliseks end tehakse. Ehk siis aina enam läheb ka inimilu küsimus ehk ka sellesama definitsiooni kohaselt esteetika valdkonda. Inimene püüab endast luua midagi teist, et olla atraktiivne. Kuivõrd seda aga kunstiks nimetada saab on juba iseküsimus. Inimene modifitseerib oma välimust, et olla ilus, ta armastab ilu, sest see on see, mida ta leiab endas puudu olevat ja mille poole püüab läbi väliste muutuste jõuda. Nagu ka Platoni Pidusöögis tuuakse välja, et armastamine on millegi puuduoleva igatsemine. (Teosed I : Pidusöök Platon 2004 Ilmamaa M. Lepajõe, S.-E. Soosaar, J. Unt) Nii ka inimesed armastavad ilu, mida nad arvavad, et neil puudu on ja taotlevad seda läbi pealispindsete muutuste ja vahendite.

Sarnaselt on öelnud USA 20 saj alguse muusikakriitik Henry Theophilus Finck, et mood on „inetuse ümmardaja“ ning väitis selle olevat vahendi, mille abil inetu enamus püüab sundida ilusat vähemust oma võlusid varjama. (A.Marwick „Ilu läbi aegade“ 2008 E.Aareleid, Kunst) Ja selle kohaselt inimene lisaks puuduoleva igatsusele ka kannab endas kadedust ning soovib ümbritsevale väiksemat esteetilist väärtust.

Välist ilu tihti vastandakse ka kõlbeliste väärtustega, seda nii tänapäeval igapäeva elus, näietks kasvõi see, kuidas intellektuaalselt alahinnatakse välimuselt peensusteni viimistletud ja moega kaasaskäivaid naisi, kui ka läbi aegade pidades ilu pigem lihalikuks ja himu tekitavaks omastades sellele üsna negatiivse hinnangu. A. Marwick ka kirjutab oma raamatus, kuidas kõige enam valetatakse just välimuse osas. Samuti seda, kuidas tegelikult tihti inimesed, kes ei pea end väga ilusaks, püüavad seda tühimikku justkui kompsenseerida, tuues välja, et neil on hoopis omadusi nagu intelligentsus või sarm või kaastundlikkus vms. Seega tegelikult olen ma ilus. Ja tegelikult soovivad kõik inimesed seda, et neid peetaks füüsiliselt ilusaks ja muudetakse kõlblad omadused füüsiliseks iluks. (A.Marwick „Ilu läbi aegade“ 2008 E.Aareleid, Kunst) Nii taandatakse üks teisele, et kujuteldavat puudujääki edutult kompenseerida. Või hoopis ehk nõnda nagu Platon „Phaidroses“ kirjeldab, kuidas armunute puhul arutu kirg on juhitud ilunaudingu poole ja on nüristanud nende otsustusvõime ning teineteisest kiideldakse igal võimalikult viisil omamata õigupoolest mingitki tõepretensiooni, vaid olles lihtsalt lummatud ilust või tahtes omastada oma armastatule mingeid teatud omadusi ja esteetilist väärtust. (Teosed I : Phaidros Platon 2004 Ilmamaa M. Lepajõe, S.-E. Soosaar, J. Unt) Väline ilu justkui oleks seoses ebakõlbelisusega.

Tundub justkui ilu taotluste tõttu muudetakse end millekski teiseks ning käitutakse tahtmatult hoopis vastupidiselt ja peidetakse oma loomupärast olemust. Kas on siis kunstiteos see, milliseks inimene end ise muutnud on, millisena end näidata püüab, kasutades selleks erinevaid vahendeid ja lähtudes oma arusaamadest esteetilistest väärtustes, lugupeetavast ja heast või on kunstiteos hoopis inimese loomupärane olemus, mida inimene läbi kõige selle hoopis tahtmatult peita püüab?

Mõnikord petlik välimus on õigustatud, kui arutluse all on ellujäämise küsimus või kui ei ole tegelikku pettust, vaid ainult teadvustatud immiteerimine. Siiski, mis puudutab aga inimese ilu, Kant on tugevalt vastu petlikule välimusele. Täpsemalt öeldes, tema konseptsioon sõltuvast ilust – see, mis sisaldab seda, et võetakse asja eesmärk esteetilisse arvestusse – põhineb tõepärase välimuse ideel, mis nõuab, et kui asi on ilus oma olemuses, siis see peab end esitlema puhtalt sellisena nagu see asi on, ilma moonutusteta, vääriti esituseta, varjatuseta või oma karakteri maskeerimiseta. (Kant on beautifying the human body Robert Wicks British Journal of Aesthetics, Vol. 39, No. 2, April 1999) Kant leiab, et inimene oma puhtas olemises on ilus, loodud maskeeringud ja moonutused on vaid viisid, kuidas peidetakse asja või sellel konkreetselt juhul inimese loomupärast olemust, loomupärast puhast välimust, mida ei ole veel petlikuks muudetud vaid omab esteetilist väärtust just selliste omadustega, mis sellel on.

Platoni ideedemaailma kohaselt peegeldab kõik siin maises maailma, midagi, mis on juba varem olemas olnud ideena ning seda ideedemaailmas. Ning inimesed kogu elu meenutavad ehk siis õpivad uuesti tundma ideedemaailmas nähtut, kus nende hinged surematutena olnud on. See idee mingis aspektis meenutab mulle ka mõtet loomisest. Kristlikust vaatepunktist on inimene loodud siia maailma kellegi Looja poolt, ainujumala poolt. Samuti räägib Piibel, et inimene on loodud Jumala näo järgi. Ehk siis inimene ise, olles kehana kaduv, peegeldab kedagi teist, midagi igavest. Kristlik arusaam küll ei näe inimest kui „ebatäiuslikku koopiat“ vaid pigem kui kaunist loodut, poega või tütart. Kui inimene aga on loodud Looja poolt, kas ta oma olemuselt ei ole siis mitte kunst? Heidegger oma raamatus „Kunstiteose algupära“ kirjutab, et „ Kunstnik on teose algupära. Üht ei ole ilma teiseta. Sellegipärast ei kanna kumbki neist kahest teist üksi“. (Kunstiteose algupära M.Heidegger 2002 Ü. Matjus Ilmamaa) Ehk siis olekski ekslik arvata, et inimene, kes oma olemuses ilmselgelt kannab teatavaid ilu parameetreid ja selle omadusi, on üksi iseendas. Kui ilu oleks omastatav vaid kunstile, siis Looja olemasolu maailmas annaks esteetilise põhjenduse ka looduse ja inimilu küsimustele.

Seega esteetika valdkonnast ei saa välja jätta inimest. Kui Platon juba jumalategi esteetilise olemuse üle julges arutleda (Erose näitel „Pidusöögis“), siis ei saa ka meie jätta esteetilisi arutelusid vaid inimese loomingu tasandile vaid saame sirutada kaugemale, miks mitte igavese poole? Ja looming, kunst sellisena nagu maailm seda mõistab on õigupoolest loodu looming. Osa loodu loomusest on ju luua, kui näha loodut kui Looja peegeldust. Sellest siis ka kunstist leitav teatud esteetiline teine, millele tihti nime ei osata anda. Äratuntav peegeldus Loojast, ideaalist.

Äkki eeldades kellegi Looja olemasolu, saab teatava vastuse ka küsimus ilu universaalsusest. Kas ilu saab olla universaalne? Kui tuua aluseks, et iga inimene on Looja poolt loodud, iga inimene on ideaali ja igavese peegeldus, iga inimene on mingi aspekt, mingi fragment, teatav peegeldus ideaalsest ilust. Siis saab öelda, et universaalne ilu on olemas, see on midagi teist, midagi ideaalset, mille peegeldusi vaid näeme siin maailmas. Kuid sellest hoolimata on raske välja tuua konkreetseid parameetreid, sest ilu ideaal on inimestes nö laiali. Seetõttu ka ei saa inimesed mõista ilu üheselt, nagu I.Kant kirjutab „Otsustusvõime kriitkas“ ilu paradoksaalsusest: ehkki ilu puhul ei saa nõuda ilu üheseltmõistetavust, me tihti arvame, et ilu on üheseltmõistetav ka teistele. (Critique of Judgment I. Kant 1911 James Creed Meredith) Seega ei saa me öelda välja konkreetseid ilu parameetreid ja eeldada, et iga ilus inimene neile vastama peaks ning nendega nõus peaks olema. Sellist üheselt mõistetavust ei saa me nõuda, kuna ükski inimene kui Looja kunstiteos ei saa kanda endas täit ilu ideaali vaid osa selle peegeldusest.

Ehk inimene soovib end väliselt muuta, et vastata mingitele esteetilistele standartitele, mis ta enese jaoks on välja mõelnud või isegi muudab madalaks enese kõlbelise väärtused selleks, et võita esteetilisi, ehk teeb ta seda kõike sest ta ei usu end kunstiteos olevat, kuna loomupärane ilu on jäänud nii varjatuks. Ei näe enam ümbritsevates inimestes seda Looja peegeldust. Ehk on vähe neid, kes seda igavest peegeldavad ja end materiaalse ilutaotluse taha ei peida. Võibolla on Looja loodud inimene kui kunstiteos, ehk on selles just ülim esteetiline väärtus ja inimese loodu vaid killuke selle peegeldusest

"ilus hakkas"

2009-11-29T14:44:00.000-08:00

Mul on juba pikemat aega probleeme asjade mõtestamise ja sõnastamisega.

näiteks.

Kuidas sa nimetad seda tunnet, seda hetke kui midagi nagu paneb sinu sees midagi liikuma. Näiteks kuulad muusikat, kuulad ja kuulad. ja siis ühtäkki kuuled midagi, mis teeb sinu sees kohe mitu jõnksu. ma mõtlen, et kui minu sees oleks keeled, siis justkui see miski mängiks nendel.

mis hetk see on?

see on selline naudingu tunne ja selles on mingi inspiratsioon. See paneb midagi sinus liikuma ja samas tunned, et julge või taha hingatagi.

Loed juhuslikku luuletust ja siis. siis hakkab pihta jälle. midagi sai sulle pihta. ja tunned jälle. või teater või film. või hetk või vaade. või inimene või mõte.

see vist on mingi loomingulisuse toitmine.

võiks ju öelda, et mida "rääkis mu vastu". aga tihti ei saa aru üldse, mida see ütleb. pigem justkui mängib sinuga. mõistus ei taju, aga midagi su sees kuskil seal tajub. saab ehk koguni aru.

Ma ise nimetan seda hetke nii - "ilus hakkas" - sest paremat pole suutnud mõelda.

esteetiline nauding või insipiratsioon või..või..mis. inspiratsioon aga peask inspireerima millekski. midagi alustama või motiveerima.

kummaline tunne on aga see. mingid noodid hakkavad mängima ja mängivad sinu sees. sinu kulul ehk isegi. ise ainult kivistud ja koged.

öeldaks, et parimad teosed loovad sinus uusi. sel hetkel aga kui ilus hakkab otsekohe ei väljendu sinus eneses midagi.

ehk on see tunne siis hoopis seemne istutamine loominguks, kujundab midagi sinu sees.

või teeb lihtsalt pai.

Vaatasin täna ETVst tantsufilmi From Time to Time, mis on tehtud Joni Mitchelli muusikale. Ja ilus hakkas.

võta siis nüüd kinni.

(see foto teeb ka minuga nii. õigemini selle foto tegemise hetkel oli nii)

inimesed.

2009-11-14T07:53:00.000-08:00

mõned inimesed inspireerivad mind kuidagi eriti. mõnikord täitsa lambist. ja nad ise üldjuhul ei teagi, et nad päris erilised on.
mõnda ei tunnegi üldse mitte lähedalt, aga siiski. midagi neis ütleb mulle midagi. igaüks midagi väga erinevat.
nad lükkavad minus midagi käima.
ma ei tea, kas me neile kunagi seda öelnud olen.
aga äkki peaks.

täna on nõnda, et..

Mari Vahermägi inspireerib mind.
Risto Tamm inspireerib mind.
Daniel Viinalass inspireerib mind.
Anna Kivisild inspireerib mind.
Valdur Rosenvald inspireerib mind.
Ergo Maruste inspireerib mind.
Katariina Allikas inspireerib mind.
Janek Puussepp inspireerib mind.
Miguel Zayas inspireerib mind.
Mihkel Madalvee inspireerib mind.
Ene Oltre inspireerib mind.
Märt Saar inspireerib mind.
Roberta Laas inspireerib mind.
Meego Remmel inspireerib mind.
Patty Donalds inspireerib mind.
Marcus Turovski inspireerib mind.
Maarit Maido inspireerib mind.
Karl Johannes Allikas inspireerib mind.
mu ema inspireerib mind.

pärleid on tegelikult nii palju veel.
ja ma kuidagi ei oska kommenteerida, miks see nimekiri täna just selline tuli.
aga miskipärast tuli.
ise üllatusin ka.

Jeesus inspireerib mind.

oma rahu.

2009-11-02T10:56:00.000-08:00

Igas viivus ja rakus
kannan endas täidetud tühjust.
Sellist, mis antud -
just mulle on jäetud.

lisada ei taha.
võtta sa ei saa.

Kui kalju ja lõpmatu kergus.
Täidetud tühjus -
täielik rahu.
Mitte minult, kuid minus.

Sügav ja puutumatu.

see miski.

2009-07-19T12:22:00.000-07:00

Kõige enam on
selle hetke nimi Miski.
Ei terakestki rohkem.
Ei sõnakestki enam -
oska sellele ma anda.
Miski ja miskisugune.
Eneses ja hetkes.
Küll kõrgem, kaugem -
kuid ei midagi muud, kui miski.
Oleks kuritegu anda talle oma sõnad
justkui oleks hetk minu
- allkirjastades seda.
Hetk on miski.
On eneses.
Ja mina selles.
- Aukartuses.

virvendus.

2009-07-14T14:22:00.000-07:00

Milleks Jumal mind kutsunud on?

Jälle veendusin, et mõned hetked võivad olla täiesti absoluutselt erilised. Sellised, mida on ainult üks.

Miks ma vaimustun nendest hetkedest, inimestest, ideedest ja eesmärkidest tihti nii sügavalt, et tahaks end just sellele asjale täiesti ära anda, inimestele pühenduda, võtta nad südamesse, aga seda nii palju ja tihti ja erinevates raamides, et tunned, et lihtsalt ei mahu rohkem. ei jätku sind rohkem. Iga kord kui keegi või miski südant puudutab või tunned sügavat vaimustust millesti, siis tahaks end sellele ära anda. Olla selles ja ei kuskil mujal. millalgi tuleb aga valikuid teha. milliseid. ei tea. Või oleks kõikjal? Prooviks olla pooleks. või kolmeks või neljaks?

Kas ma olengi ainult selline pealselt lehviv tuuleke või suudan juurduda? olen kõikjal ja mitte kusagil.
Kas vireledes mõjutan üldse kellegi elu või olen vaid hetke virvendus, mis hetkes aitab luua kontakti? Aitan anda hetke. Seda erilist. Kuid vaid hetke?

Nõnda seinast seina, ülevalt alla tunnetades ja elades on nii palju absoluutselt ülevoolavaid rõõme ja nii palju väga rõhutuid hetki, nii palju täidetust ja nii palju tühjust. Palju kõike. Väsitav. Aga elu kõigis selle värvides. Hämmastavalt kaunis.

Situatsioonid, inimesed ja paigad, mis on hingematvad, ebamaised. Aga kas on antud need hetked õnnistuseks mulle või teistele? Kas kastan või olen kastetud? Õnnista ja sind õnnistatakse.. Ehk kasvatab Jumal meid siis koos. Ja on vaja mulle neid palju ja erinevaid, et saaks just õige doos ja proportsioon mõjudest ja mälestustest, mis inimesed mulle annavad. Et saada kokku mina. Et kasvada oma eesmärgi sisse. Et kasvada tõeliseks minaks.

Huvitav aeg.

hetkel on hea. hetkel enesel ja mul ka.

/eh. te vist ei pidanudki sellest kõigest palju aru saama. see oli lihtsalt üks üleväsinud inimese segane väike virvendus/

2009-06-02T12:16:00.000-07:00

On hetki, mis ei räägi minutitest,

mis ajast midagi ei tea.

On hetki, mis ei mahu minevikku,

mis jäävad alatiseks heaks.

el libro de la vida.

2009-02-25T13:33:00.000-08:00

leidsin sellise väikese mõttelennu, mis kunagi 4 aastat tagasi Uruguais kuskile kirja sai pandud. tagantjärgi omi mõtteid lugeda on vahel päris huvitav.

Iseendast vàljas, ei àrritunud ega vihane vaid lihtsalt vàljas. Vòòrandunud vist hetkeks. Oma elu vaatan kòrvalt, yks lugu, mis rààgib minust. Alati olen niivòrd selle loo sees, et ei motlegi, kuidas see algas ja millest kòigest see rààkinud on. Nyyd vaatan kòrvalt. Ei usukski, et selle loo peategelane olen olnud, ikka olen keskendunud stseenidele, vòibolla vahel tervetele peatykkidele, kuid kunagi ei arvesta ma, et tegemist on terve muinasjutuga. Elas kord, oli kord..Algused on ikka alati siirad, puhtad ja kogenematud. Ilusatena jààvad màlestustesse. Avastatud yht ning seejàrel teist. See on kui puhtale lumele jàlgi teha ja, tahad vòi mitte, tagasi vaadates ei ole see kunagi sama puutumatu kui varem. Juba kogetud ja proovitud. Meenutused vàikestest avastustest ja ròòmudest aga jààvad. Sellest vast rààgibki esimene peatykk.

Tundma òppimine aga jàtkub. Seekord aga teeme targa nào nagu teaksime midagi elu vapustavatest imedest. Ysna kangekaelselt tahame aru saada, kuigi kòik veel siiski vòòras on ja kui mòistame, et meie teadmised ega fantaasia selleni ei kyyndi, siis jàtame lihtsalt selle maailma oma kujutlusvòime raamidesse, mis kyll selle pisut deformeerunuks jàtab, aga nii on lihtsam. Oleme ju siiski alles alguses, on alles teine peatykk.

Mingil hetkel oleme juba vàhehaaval nòus enda ehitatud raame pisut liigutama, mòni on isegi piisavalt julge, et need pàris àra lòhkuda, et aduda kòike seda, mis meie raamidest vàljapoole jààb vòi hoopis teiste poolt kindlaks mààratud reegleid uurida. Sealtmaalt alates hakkame vast tunduvalt pysivamaid alused rajama, selliseid millel juba julgemalt seista tihkame, sealjuures teesklemata. Oleme vast tòsisemad ka ja kolmas peatykk vist ongi aeg, mil unustame, et tegu vaid yhe imelise muinaslooga on. Asi, mida aga mòistame on, et oleme peategelased. Need vahvad vàiksed asjad, mida kunagi avastatud sai, ei oma enam tàhtsust. Meie ise oleme vaid olulised, tàis soove ja nòudmisi. Tàis ootusi iseendalt ja maailmalt. Arvame, et teame, tahame ja nòuame. Tegutseme kuni unistamisegi unustame, sest tegutsemine muutub automaatseks, kontrollimatuks. Mòttetuks, vahel isei teadmatult enesthàvitavaks.

Yhel hetkel aga leiame end pòlvili Jumala ees. Vòibolla siis julgeme isegi tunnistada, et kuigi lugu meist rààgib, ei ole meie seda kirjutanud. Veel vàhem on meil aimu, kui palju vòi vàhe peatykke sellel lool on. Teame vaid, et Jumal kirjutab muinasjutte, millel on ilusad lòpud, kord koos Temaga..

ma olen veel siin.

2009-02-18T15:17:00.001-08:00

Ma olen üks halb blogikirjutaja.

Nii harva ikka satun seda tegema ja ausõna Camus Võõrast ma tegelikult 2 kuud päris ei lugenud:D
Aga tahtsin lihtsalt vahepeal öelda, et ma ei ole veel mõtlemist ära lõpetanud. Üks ikka veel tiirutab ja teinekord teisegagi käsikäes. Mõnikord on liiga palju ka, siis ma tavaliselt puhkan.

Aga teate inimesed - hea on olla. Miski rõõm on igas päevas ja isegi üksi koju tulles polegi justkui halb. Ega hirmus. Ega üksi. Hoopis kerge on ja ma ei teagi miks ja ei teagi kauaks.
Ikka on nii, et kui on hetk, kus tundub, et kuidagi päris põlvili pori sees oled, siis taipad midagi ja sirutad selle väsinud käsi ülespoole - otsima enamat.
Meenub, et Jumala käes on lootus ja rahu ja usk ja armastus ja mina ka.
Nii on hea.

et mis me siis peale hakkame?

2008-11-26T16:08:00.000-08:00

Sõnad on ühed vahvad asjad, nendega saab päris palju peale hakata.

noh, isegi alguses oli ju sõna.

Aga sellega seonduvalt pean ma ütlema- olen väsinud sõnadest, tahtmisest, rahuolematusest, analüüsist, mõtetest ja tundeväljendustest. ma ise olen esimene, kellele meeldib asju läbi arutada, analüüsida mõelda ja muidu leelotada. viimasel ajal tunnen ainult, kuidas see mind natuke hulluks ajab.

meie kõik oma elude ja muredega, arutame, mida igatseme, kes tahaksime olla, mida tahaksime muuta - ja siis läheme koju ja jätkame, kust pooleli jäime.

Ühiskond - igavene analüüs ja kriitika sellest, mille enese keskele loonud oleme. Süsteemi hammasrataste vahel olemine, feminiinne massimeedia, tehnoloogia võidukäik ja meie enda passiivsus selle kõige keskel. Inimesed on isegi oma igapäeva elus muutunud nii passiivseteks, et midagi ära teha tundub pea võimatu. aga me ikka räägime sellest.

Räägime, et lapsed aafrikas nälgivad, "Näe, mul on pildid ka. Jube armas, eks."

Räägime, et televisioon võtab üle meie elu, immiteerime seda ja elame pigem kellegi teise elu, väljamõeldud. Kole paha lugu küll. Samas unustame teineteisega rääkida, sest läpakas on lahti.

Räägime, et kunagi tahaks "midagi suurt ära teha" ei jaksa aga väljamõelda, mis see miski oleks.

Räägime sellest, milline inimene olema peaks, kuidas kristlasena peaksime olema. Istume nagu täissöönud elukad, kes teavad kõiki neid "õigeid vastuseid" aga udu sees eksinuile teed ei seleta. ei pane tähelegi neid. ei tunnegi selliseid.

teeme parem veel ühe koosoleku, et üksteist veel ülesehitada.

võitlused? tühjagi me nii väga võitleme, kui siis iseenda tarbijaliku mõtlemisega Jumalast.

kui kõik saab räägitud, siis ma küsin ainult, et okei.. aga mida me siis nüüd teeme? täna, homme?

kuhu poole ma jooksen? aega on vähe!

mis on mu esimene samm, mille saan teha kohe? mis on inimese vastus ühiskonda ülevõtvale koletuslikule frankensteinile? kus ja kes on see inimene, kes mind täna vajab? mis on minu potentsiaal ja kas suudan jõuda selle täiuseni? Mida ma nüüd siis tegema peaksin?

Nüüd tahan teha ja mitte enam vaid et olla hea ja õige, vaid sest et enam ei jaksa. igav on.

miskipärast aga kirjutan blogisse kõik need sõnad ära, kisun teki üle pea ja mõtlen, et rohkem ei jaksa.

Kas inimkonna ja minu passiivsus ja jõuetus on pimeduse, igavuse, laiskuse, juhtide puudumise, feminiinse ühiskonna või une mati süü?

..muinaslugu..

2008-10-14T15:15:00.001-07:00

Maailm on lugusid täis. Igalühel oma - see kõige tähtsam..

Ja siis on veel lugu tõelisest armastusest, tõest ja vabadusest - the greatest story the world has ever known. Ja ma elan selles loos, olen osa sellest imest, imestan ja imetlen.

Istusin siin kodus täna ja mõtlesin, et ma igatsen vist ühte tõelist hämmastavat muinaslugu. Sellist, mis paneks mind rõõmust hõiskama või jahmatusest vaikima. sellist, mis paneks mind õhtuti magama minnes totakalt lakke vaatama ja mõtlema, kuidas see küll võimalik on. Sellist, mis oleks keset seda sama minu maailma. Nii, et ma tänava peal üksinda naeratan ja tänulikult taevasse vaatan. Muinasjuttu, mille olemasolu ma kellelegi tõestama ei peaks. Ja mille imelisuses ma ise kahtlema ei peaks. Sellist, mis paneks hetkega mind tõeliselt mõistma imesid ja õnnistust. Sellist, mida ma homseks ei unustaks.

Kas selliseid lugusid üldse olemas on? On need allymcbealilikult emotsionaalselt ebastabiilsete igavene unistus? Kas suureks saamine on kohustuslik? Olen ma kristlasena väikeste igapäeva imedega liiga ära harjunud? Ei oska enam hämmastuda? Või hämmastun ja unustan.

igal juhul täna öösel lähen ma lihtsalt magama ja lakke ma vist ei vaata, jään kohe magama.

oli täiesti tavaline päev.

Frankenstein?

2008-09-09T13:49:00.000-07:00

Pistsin ka siia üles raamatu, mida just alles lugema hakkasin. Täiesti tore on tegelikult avastada, et kohustuslik kirjandus võib tõesti vahel osutada täiesti nauditavaks ja huvitavaks lugemisvaraks.
Nimelt hakkasin alles võtma ainet nimega mõjustamise psühholoogia. Alles esimene loeng oli seljataga ja see oli päris huvitav.
Jutuks tuli see, kuidas inimese mõtlemine-käitumine toimib. Nagu Cialdini ütleb siis klõps, vurr meetodil. Kui sattume mingisse situatsiooni siis klõps sobiv lint käivitatakse ja vurr standartne käitumismuster rullub lahti. Ehk siis sattudes erinevatesse olukordadesse, inimene fikseerib olukorra ning käivitab põhimõtteliselt automaatse käitumismustri, mis olukorraga justkui kõige paremini sobiks.
Cialdini räägib sellest, et inimene aina vähem ja väheb mõtleb ja analüüsib ise enese ümber olevat ja ka enese tegevust, otsuseid jne. mõnikord on küsimused nii keerulised, aeg nii piiratud, segajaid nii palju, emotsionaalne pinge nii suur, vaimne väsimus nii sügav - et valime lihtsalt otseteed. Ühiskond on nii komplitseeritud, et me ei suuda kõiki otsuseid läbimõeldult analüüsitult vastu võtta. ja mida aeg edasi seda vähem me seda teeme.
nii öeldi..ju siis nii on. pakuti - ju ma siis võtan. Ekspert arvas - ju tema teab paremini. ja nii on meil maaklerid, advokaadid, nõustajad, arstid. infot on nii palju, et tuleb see kuidagi ju ära jagada.
Otseteed. sest ei jaksa ise enam mõelda. nii palju on millest mõelda. palju, mida otsustada. ja pakkumisi tuleb iga päev juurde. Lihtsam on nõus olla. Võtta, mis antakse. Teha, mis öeldakse. kas varsti isegi kõige isiklikemais otsustes ma valin otsetee? Teen, mis öeldakse. Mõtlen, mis kästakse.

mulle tundub kuidagi, et nii lasemegi ühiskonnal endale pähe istuda. Sellel millegi, mille me õigupoolest ise loonud oleme. meil puudub absoluutselt igasugune arusaam sellest, mille me endi keskele loonud oleme. või õigupoolest, milles me elame. Nagu TV ei immiteeri enam ammu elu vaid meie immiteerime kõike, mida sealt näeme. Meile söödetakse iga päev nii palju ette, et üldiselt õhtul voodisse jõudes oleme me oimetud. Ja elu läheb mööda ilma arugi saamata kuidas täpselt või mis täpselt. Polnud ju aega mõelda. Kiire oli. Palju oli. Kõike oli.
Inimene tunneb end kõikvõimsana, sest palju on tehtud ja loodud ja saavutatud - aga et see loodu sellisel viisil ellu on ärganud, elab kui elu iseenesest ja tasahaaval meid endid lämmatab?
Kas Jumal tahtis sellist Frankensteini meie keskele? Kust maalt siis piir oli? Mis peaks olema teisiti? Kas üldse saaks olla midagi teisiti? Ja kas ma üldse jaksan enam sellele mõelda?
hüperreaalsus ja simulaakrum.

2008-07-27T09:04:00.000-07:00

ma mõtlen, et palju inimesi mu südamesse ära mahub?

kui palju kohti sinna veel mahub nii, et mu aeg ja mõtted veel neid hoomata suudaks. et esimesed välja ei kukuks ja et nad kõigi teiste alla peitu ei jääks. või siis.. kui paljude inimeste armastamiseks mu südamel püsivust on? reaalset pühendumist ja inimeste elude investeerimist. sellist millel on väärtus ja tähendus..

sel viimaste kuude jooksul läbi erinevate laagrite mõned on igal juhul sinna kuidagi oma koha sisse seadnud. paar last kuidagi täiesti eriliselt. tekib mingi säärane kontakt, et head aega on kuidagi täiesti keeruline öelda. tahaks justkui veel anda ja hoolisteda ja armastada ja hoolida. tahaks justkui veel öelda, et siin maailmas on inimesi, kelle südames on nende pisikeste jaoks veel ruumi. ma küll ei tea, kas see on raha või armastuse või mingite muude tingimuste puudus miks mõned erilised lastekodu seinte vahele on sattunud aga..

teile vähemasti mu südames on veel ruumi.

inimesed.

2008-07-08T02:41:00.000-07:00

inimesed on ühed sellised erilised asjad ma ütlen. neil on kalduvus mulle hirmsasti meeldida. igaüks oma looga, oma isikuga ja oma "veel selle millegagi"

kui ma ise enda elu vaatan siis vahel tundub see justkui selline tänav, kust inimesed läbi käivad. kõiksugu erinevad inimesed, kellel mu tänavale asja on. osad on sünnist saati seal elanud, osad ajutiselt kolinud, osadel on lihtsalt asju ajada siin minu tänavanurga peal. absoluutselt vahva on neid vaadata, nendega oma elu jagada ja teada saada, kes nad õigupoolest üldse on.

vahel on aga nii, et miskipärast arvestad, et mõni inimene jääb su tänava peale hoopis kauemaks ajaks kui ta tegelikult ise plaanib, saab või tohib. tule ja läheb, liiga kiiresti.

mõni jätab mälestused, mõni võtab hoopis osakese sinust kaasa.

kõige sellega ilma keerutamata tahan ma vist öelda, et ma vihkan kilomeetreid inimeste vahel. nii ruumi kui aja kilomeetreid. ükskõiksuse kilomeetreid ka.

hoopis lähemal tahaks olla.

maailm ja mõnda..

2008-05-14T14:00:00.000-07:00

viimasel ajal on kuidagi rohkem jututeemaks ja mõtteaineks tulnud kõik see, mis meie ümber toimub. hakkasin eile õhtul kodus reaalselt mõtlema nende uudiste üle, mida me lehtedest loeme..
mõeldes..indias pommitamised - 60 inimelu, kesk-hiina maavärin - umbes 12 000 hukkunut. mida see number tähendab.. 12 000 elu. loodut, mõtet, potensiaali, last, ema, isa. elu. ime. birmas on erinevate andmete kohaselt surma saanud umbes 32 000 inimest. kadunuks jäänud 35 - 40 000 inimest. peavarjuta umbes miljon. see on umbes nagu kõik pärnu inimesed on kas surnud või kadunud ja kogu üle jäänud eesti rahvas on peavarjuta. need uudised leiame meie sealt kuskilt kõigi nende paris hiltonite ja baari-pulma-bussi tegelaste uudiste vahelt.
vaatasime nüüd esmaspäeval filmi vereteemant ja täna vaatasime filmi Hotel Rwanda. aafrika kodusõda, genotsiid. miljon hukkunut. ma lihtsalt ei saa aru. ei küündi mu mõistus nii kaugele. vist on olemas mingid numbrid millest edasi me reaalselt enam ei saa aru, millega tegemist on.
rääkisin oma õega täna sellest ja ta arvas, et mul on lihstalt liiga palju vaba aga. tõenäolsielt on tal õigus. sest inimesed surevad ja ma tean, et ma ei saa midagi teha. see kõik aga tekitab õõvastust. teisest küljest tänutunnet ja tahet Jumalat kiita selles eest, et meid siiani sääraselt õnnistatud on. natuke tekitab hirmu ka. nähes inimesi elamas pidevas leinas, üksinduses, surmahirmus, tragöödias, pisarais.. ja siis mõtled mis meie suurimad mured on. mul oli halb tuju üks päev ja paha und nägin ka?
ma saan aru, et neid asju ja olukordi ei saa võrrelda, tõenäoliselt ei olegi mõtet oma elu kuidagi teisiti elada, ehk pisut tänulikum olla, aga nii see jääbki.. vaatad uudiseid, mõtled - appi kui jube, ja sööd õhtust edasi.
aga mida ma teha saan? inimesed enam ei küsi kui nad leiavad, et nad on oma "sinisilmsest maailmaparandamise perioodist" üle saanud ning elavad nüüd "realistlikku ainultmulleendalekasulikku" täiskasvanu elu.
pole küsimusi, pole vastuseid.
ja sööme õhtust edasi.

2008-05-10T13:01:00.000-07:00

naljakas..

normaalne oleks kirjutada blogi, kui sul on midagi konkreetse ja kindlat öelda. mingi teema..mingi mõte.

täna ma tunnen, et minu sees on nii palju, et ma enam ei tea, mis see on. Jumal on kasvanud minusse kuidagi nii sügavale, et ma ei oska seda enam sõnadega seletada, kirjeldada seda kus ma olen. midagi nii sügavalt isiklikku. ma vahel mõtlen, et äkki lähen elus asjadesse liiga sügavuti - elan sügavamini läbi, kogen ja kuidagi elan üle ka.. Jumal täna ütles mulle, et ei.. veel sügavam on see. Tema armastus ulatub veelgi kaugemale, Ta tahab et meie vaataksime veelgi kaugemale. tunnetaksime veelgi rohkem. teekond, mis ei lõppe kunagi. Teekond Jumalale lähemale, teekond iseenese sisse, teekond maailma tõelisse olemusse Looja pilgu läbi.

viimased paar päeva on olnud kuidagi nii erilised. mu ümber on sattunud inimesed, kellega ma igapäeva elus kuigi palju koos ei ole, aga just need paar inimest justkui puistasid mu ellu pärleid. istusime kaisaga eile kella viieni hommikul, rääkides teineteisele lugusid sellest, kuidas me Jumalat kogenud oleme. mis olukorrad, hetked, inimesed, palved jne. ja seda juttu jätkus tundideks ja tundideks. läbi selle vestluse me mõlemad justkui mõistsime, mis Jumal meie eludes õigupoolest teinud on ja kui palju me Teda tegelikult kohtame ning Tema imesid kogenud oleme. Ja see kõik kuidagi julgustab nii palju. Inimesed, kes mõistavad teineteist täiesti. inimesed, keda sisuliselt ühendab vaid usk Jumalasse.

Johannaga täna õhtul istusime õues pingil ja mõtlesime, et kui sa koged Jumalat ja elad Temaga lähedases suhtes ja mõistad seda vaimumaailma natukenegi, siis hoopis see tavaline maailm, kus me iga päev elame tundub vale ja võlts ja uskumatu, arusaamatu mulle tundub..

Pille rääkis täna loo pisikesest tüdrukust pühapäeva koolis, kes nägi maja ees meest, kes oli purjus, pikali maja ees, vist katki kukkunud ja ei tea mis veel. see väike tüdruku oli lihtsalt vaikselt kõndinud tema juurde ja öelnud: "Onu, sa vajad Jumalat.." ja see sama õhtu see mees tegi oma elus pöörde, andis oma elu Jumalale ja elab siiani elu, mis on täis Jumalat ja Tema õnnistusi..

sina, sa vajad Jumalat. Ta on nii palju reaalsem sügavam tõelisem puhtam armastavam võimsam, kui sa oled eales arvanud.

Ta on elav.

???

2008-04-29T03:28:00.000-07:00

ma nägin täna öösel unes, et ma käisin ringi kuskil ja mul oli kilekott, kus oli richard nixoni pea sees:S
kas see on märk sellest, et ma hakkan hulluks minema?

kevad.

2008-04-26T08:38:00.000-07:00

kui kevad on, siis kõik muu peab ka hästi olema..või kukub välja nii.

õhtul võid mõelda kõiksugu probleeme ja hirme ja muresid välja, end kasvõi magama nutta, aga sel hetkel kui oled õues, jalutad, jooksed kuskil klooga rannas mööda kive:) päike paistab väljas on soe, siis mõtlen et.. nii ongi hea ja muu polegi tähtis. veider kui palju me ilmast mõjutatud oleme. aga ehk on see Jumala viis meid hetkeks justkui üles tõsta, mingit uut kergust tuua.

ehk ei olegi ilmast rääkimine maailma kõige pealiskaudsem jututeema.

ja võibolla on maailm lihtsam kui me arvame.

vahest ei peagi tõestama, püüdma, üritama.

mõnikord võib lihtsalt olla?

2008-04-07T11:51:00.000-07:00

ma ei taha kunagi vaadata nii kaugele, et ma enam ümbritsevaid inimesi ei näe

ma ei taha kunagi vaadata nii sügavale, et ma pinnal hulpijaid ei näe

ma ei taha kunagi olla nii enesekindel, et ma ei teagi, kes ma tegelikult kõik olla võiksin

ma ei taha kunagi olla nii sihikindel, et ma enam ei pea oluliseks seda, kus ma olen

ma ei taha kunagi nii kõrgele jõuda, et ma teistele ülalt alla hakkaksin vaatama

ma ei taha kunagi olla nii hea kuulaja, et ma ütlemata jätan

ma ei taha kunagi olla nii õnnelik, et ma põlgan hüljatuid

ma ei taha kunagi joosta nii kaugele, et ma ei tea enam, kus mu kodu on

ma ei taha kunagi armastada nii palju, et.. ei. see pole tõsi.

ma ei oska kunagi nii palju armastada, kui Tema seda teeb.

jälle hea.

2008-03-29T17:07:00.000-07:00

miski rõõm on minus tagasi ma tunnen. võibolla on asi kevades. aga siiski. täna oli jälle üks ütlemata hea päev. eks üldiselt need head päevad koosnevad lihtsalt kõige toredamatest inimestest. enne kirjutamist pean ka ütlema, et kell on umbes 2 ja ma olen 4h maganud eelmine öö ja palju kohvi joonud. ehk siis järgnevad eest ma 100% vastutust ei võta:)

päeval olin türil noortejuhtide konverentsil Samm edasi. väga lahe üritus. ja väga lõbus ka:) tore näha üle Eesti inimesi, kellel südames midagi muuta, midagi anda, ennast pühendada. tahaks veel et sellistes kohtades võiks veel rohkem inimesi erinevatest kogudustest esindatud olla, et tõesti teineteiselt õppida ning aidata. aga täna oli ka hea. Jumal räägib ja on kohal ning täiesti absoluutselt tuntavalt. see rõõm, rahu ja vabadus mida enda ellu paluma olen hakanud, tasahilju tõepoolest hiilib ligi. Ja ma olen Jumala võimsust ja suurust hakanud hoopis teisiti tajuma. inimestel on üldse aukartust vaja meeldetuletada. mulle vahel tundub, et kipume tihti natuke liiga ninatargad olema oma elude suhtes ning jätame Tema tööle liiga vähe ruumi. ehk inimesele ei ole nii omane kellegi suhtes aukartust tunda, alistuda. Kristliku eluga harjunud olles on tihti rohkem selline buddy-jesusi värk. mis on väga õige -Jeesus on meie kõige lähim sõber. Aga samuti on Ta kõige algus ja ots. A j O. Ta on kõik. Seesama Iisraeli Jumal. VT lugemine aitab mul vahel seda pilti Jumalast tasakaalu saada selles suhtes. Ta on hea, ja kõikvõimas, jõuline, suur...ja rohkem veel.

Õhtu sai veedetud Kristjani sünnipäeva pidades, mis oli ka nii armas. ma vaatan lihtsalt neid inimesi ja mõtlen, et ma päriselt armastan neid. sest neid ei ole üldse raske armastada. ja see sõprade seltsis veedetud aeg kuidagi mõjub nii värskendavalt ja hästi. kahju et igapäeva elu kuidagi nii mööda läheb, et väga tihti ei satugi paljudega kokku. aga nad kõik jäävad. mitte vaid need keda täna nägin vaid mitmed veel. ka need, kes kaugemal. ma isegi ei tea palju mina jään, aga nemad jäävad. hästi sügavale ja hästi südamesse.

tali tuli.

2008-03-26T14:01:00.000-07:00

täna oli absoluutselt täiesti eriline päev. ma olen kohe nii õnnelik. ja teised on ka! veider, et mingi valge ollus võib tuju kohe absoluutselt täiesti heaks muuta. ja ma tean, et on märtsi lõpp ja mul on täiesti ükskõik! lumi on lahe! just tulin väljast, enne tuppa tulemist kontrollisin, et ega keegi ei vaata.ja siis potsatasin trepikoja kõrvale lumehange pikali..jeee.. sel aastal esimest korda. olin natuke totakas seal, aga üksinda naermine tundub üks rõõmus tegevus.
sõbranna rääkis kuidas ta hommikul tööle oli läinud 20 minuti asemel 2 tundi (auto lahti kaevamine ja muud rõõmud), aga ta oli nii elevil ja õnnelik selle juures!
ootasin bussi ja väikesed poisid tegid lumesõda, üks seisis põlvini hanges ja maitses kinda küljest lund.. inimesed vaatasid, muigasid vaikselt.
trollis ka inimesed olid kuidagi sõbralikumad kui keegi jälle peatuses läbi hange kuidagi trollini püüdis jõuda, siis ennast puhtaks raputas ja rahulolevalt ringi vaatas, ehhh kohale jõudsin:)

trollis istub poiss, digikaga püüab mööduvatest lumistest parkidest pilti teha. nojah.. kauaks neid talverõõme ikka on, tuleb jäädvustada.
sõbranna rääkis elavalt, kuidas toompeal kõndis mingi šikk mees, tundus päris tähtis teine. elegantsed riided, portfell käes.ja laseb mõnuga mäest alla liugu, ise vaikselt naerdes endamisi. inimestel on hea olla.

...
vahepeal jäi kirjutamine pooleli, sest lauri teatas, et lähme kelgutama:D ma arvasin et teeb nalja, et kell mingi 11 läbi ja nii.. aga noh. mõeldud tehtud:D äkki oli auto maja ees ja minek. ammu pole nii lõbus olnud. mina, liisu, matteus, lauri ja imre. kõik kohustuslikud pepukad, kelgud kiled kaasas, vanakooli suured käpikud ja muu vajalik:D ikka oma paar tundi möllasime lauluväljaku mäe peal. kell on pool kaks läbi praegu. kõik võimalikke kujundeid sai kelkudel moodustatud, sest inimesi oli kõvasti rohkem kui kelke:D (vaid üks arvestatav salvokas) ja toimis:D homme peab vist uuesti minema:D

ühesõnaga. just seda valgust ongi sellele pimedas elavale eestlasele vaja. viska sahmakas lund maha ja kõigil on lihtsalt hea.

austus - ma teenin su ära.

2008-02-19T11:39:00.001-08:00

noortegrupp lõppes just ja mõtlen, et hea ja väsinud on olla. selline tunne on nagu oleks kõik, mis sees on püüdnud ära rääkida. anda edasi kõik, mis pähe tuleb enda sees paludes ja lootes, et teragi sellest jõuaks õigesse kohta. jah, see ongi see seeme, mida külvata tuleb. huvitav on see, et sa teed mingit asja edasi ja edasi ja kui ühel hetkel näed kasvõi seda ühte ahhaa hetke..siis it´s all worth while. rääkisime täna austusest, ligimese, vanemate, Jumala vastu.

käisin vahepeal poes ja siis poe valvur käis juba mitu korda kella näitas ja ütlemas: bõstra-bõstra, djevutshka. kuigi 10 min oli veel 22 st puudu. üks õnnetu mees püüdis veel poodi siseneda, aga selle eest sai ta ühe suure sõimu osaliseks. vaidlesid ja vaidlesid, ja minust jäidki sinna vaidlema. et mis see kell täpselt on ja kas onu jõuaks veel leiba osta või mitte. huvitav on vaadata, kuidas inimesed otsivad seda mingit kohta, kus näidata, et mina tean paremini. mul on võim ja ma ütlen kuidas vähemalt siin majas asjad käivad. asi pole ju kellaaegades ega leiva ostmises. asi on näitamises, et ma olen keegi ja otsustan midagi. eks igaüks tee seda vist omal moel. ehk isegi see, kui me kristlastena püüame õpitut, kogetut mingil määral edasi anda, on osaliselt see, et saame targutada, teha näo, et me teame, õpetada, juhtida. saada ka heakskiidu osaliselt.

täna mõtlesin selle peale ka just, et kuidas kõik püüavad midagi ära teenida. heakskiitu, auutust pälvida, ükskõik sis mil viisil. kristlasenagi peab ettevaatlik olema, et me ikka Jumalat teeniks, mitte teiste kristlaste heakskiitu ja poolehoidu ei püüaks vaid saavutada.

mõnikord tulen koju ja tunnen, et olen väsinud enese tõestamisest, püüdmaks olla miski-keski hea ja õige. eks Jumalaga käimine olegi üks pidev püüdlus ja otsimine. vahel tahaks ainult kuskil kohal ka olla. teades, et jah. nüüd ongi kõik hästi.

neid hetki on ka. need on need hetked, kui pikutad päikeselaigus ja mõtled, et ehh...Jumal oleme täna lihtsalt kahekesi.

õnnelik ja päris rõõmus:)

2008-01-13T13:31:00.000-08:00

Ma olen õnnelik, kui ma vaatan inimesi enda ümber. Kui ma vaatan inimesi, kes otsivad.

Ma olen õnnelik kui tunnen, et lähen Jumalale lähemale.

Ma olen õnnelik, sest mul veel on, mida anda.

Ma olen õnnelik, sest Jumalal on mulle veel anda.

Ma olen õnnelik, sest mul on kellega jagada.

Ma olen õnnelik, sest mul on kõige hämmastavamad õed ja vennad.

Ma olen õnnelik, sest mul on kellelt õppida.

Ma olen õnnelik, sest tean, et on palju veel ees.

Ma olen õnnelik, sest inimene on võimeline muutuma.

Ma olen õnnelik, sest armastan.

Ma olen õnnelik selle kõige lihtsuses.

Ma olen õnnelik, sest selle kõige keskel on rahu.

Ma olen õnnelik, sest inimene on lõputu sügavusega. ma võin minna ja teda tundma õppida.

Ma olen õnnelik, et on veel lapsi, kes lihtsas usalduses sirutavad käed välja.

Ma olen õnnelik, sest minus on veel uudishimu.

Ma olen õnnelik, sest ma ei ole üksi.

Ma olen õnnelik, sest õnnelik polegi üldse keeruline olla.

minu jõulud.

2007-12-23T15:52:00.000-08:00

homme on jõulud. kohe see päris vana hea kuuselõhn-jõuluvana-pere-sealiha-jõulud. viimasel ajal kõik räägivad kuidas neil sellest jõulusaginast täiesti villand on. veider on see, et mul ei ole. üldse mitte kohe. võibolla pole piisavalt palju kaubakeskustes aega veetnud lihtsalt, aga mulle jõulud meeldivad. äkki see põhjus peitub selles, et kui üksi elad siis nagu ootad seda hetke, kus o kõigil jälle üks hea põhjus kokku tulla, kõik tulevad tagasi koju, kusiganes kaugel nad ka olnud ei oleks. ja isegi kui see on kohustuslik - ongi olemine kuidagi rõõmsam.

samas jõuludel ootan ma alati midagi erilist. väikest jõuluimet. ma isegi pole veel aru saanud, mis see olla võiks. ehk sel aastal?

ma vaatan oma pere ja kodu ja mõtlen, et see on ka siiski üks suur-suur ime. ma vahel ei suuda ära hämmastuda, kuidas Jumal on mind niiviisi õnnistanud. tunnen, et mul on selline kodu, mida võib kutsuda koduks selle parimas tähenduses. eile tegin väikese vennaga piparkooke ja täna istusime emaga suures toas ja rääkisime asjadest, elust, inimestest, armastusest, Jumalast. mingi rahu on siin majas ja nendes inimestes, mida mitte kunagi varem pole olnud. Mina ju tean, et see on Jumal.

tobe on see ainult, et kuigi see on tähtis mitte võtta asju iseenesestmõistetavalt siis teisest küljest see tekitab südamesse sellise väikese hirmu. hirmu kaotada. vahel on see väike hirm päris suur ja päris valus ka. siiski Jumala sõnal seismine annab kindlust ja teadmist, et... kõik on täpselt nii kui peab. Rahu. ja mitte ainult jõulude puhul. sest Taevas ju teab.